münsteri standard
minu esimene jalgratas oli školnik. ma ei tea, kui vana ma olin, aga ükspäev läks ema rongijaama ja tõi sealt mulle kellegi vana. jube äge oli, ma oskasin ikka sõita ka juba. kus ta pärast sai, maiteagi.
päris oma järgmine oli turist, mille ma ostsin 1995. aasta suvel pärast kuu aega postiljonina töötamist. maksis viissada krooni. sellega ma elasin ja magasin ööd ja päevad koos, kuni
1997. aastal läksin ülikooli ja sain õppelaenu! aga ma elasin kodus ja oli privileeg kasutada seda lihtsalt ülisoodsa tarbimislaenuna. ostsin 7000 krooni eest GT Cirque. see oli hästi ilus ja kena linnaratas. sinine. toona sõitis kogu eesti ainult mägiratastega, mood oli selline. mina ei saanud aru, milleks linna niuke veohobune. tõsi küll, see GT oli küll väga ilus ja mulle väga paras, aga nii teistmoodi, et on olnud tõeline piin saada talle porilaudu, pakiraame ja muid lisavidinaid. tavalised kunagi ei käranud, ikka tuli leida mingid eritooted. a muidu on meil algusest peale suur armastuslugu olnud, oleme käinud jalgrattamatkadel ja tartu rattarallil ja tartu rattamaratonidel ja üldse.
aga 2007. aastal, kui tahtsime kassile esimeseks sünnipäevaks kinkida jalgrattatooli ja -sõidu, selgus, et vot tooli ei pane sinna üldse mitte kuidagi. siis pidin ostma uue ratta. võtsin jälle GT, Outpost seekord. nüüd oli mul ka mägiratas, ees amordid ja puha. kaalub teine umbes ühe tonni. ja ega mul ta peal mugav ole ka. nii ta ongi jäänud selliseks rattaks, mille võtan siis, kui lähen päriselt maastikule või kui lähen lapsega. igas muus olus valin ikka vana hea sinise, millega ma jõudsin veel kõvemini kokku kasvada kui omal ajal turistiga.
nüüd kuu või mõne eest sattusin ruilas ühe kuuri taga vanarauahinnukule. seal oli üks vana naisteka vrakk ja ma mõtlesin kohe käbile. et temale meeldib asju putitada, et äkki tahab endale projektikaks. mina saaksin muidugi ratta. nüüd eile tõimegi selle vraki sealt ära. selgus, et vaja pole enamat kui tagaratast, mille käbi oli kuskilt juba ära ostnud, nii et kaks tundi nokitsemist sinises toas (eks ta õlitas ketti jne ikka ka) ja nüüd mul on kolmas sõitev ratas.
kui me kevadel saksamaal autot toomas käisime, siis münsteri aleksei rääkis, et igal münsterlasel on keskmiselt kolm jalgratast. me käbiga oleme ka nagu keskmised münsterlased. mul on linnratas, mudaratas ja fiksi. käbil on mudaratas, maanteeratas ja fiksi. lastel, tõsi, on kummalgi üks, nii et pere keskmine jääb ikkagi münsteri perele tublisti alla.
5 comments:
pardoon minu võhiklikkus aga misasi see fiksi on?
fiksi on see, millel ei saa käiku vahetada. nt pildil. single speed võid ka öelda.
oot, on sul siis päris fiksi või lihtsalt üheainsa käiguga ratas? vabakäik on/ei ole?
fiksi on käbil - see on see kus vabakäiku ei ole.
singelspiid on see kus on üksainumas käik ja on vaba jooks ka.
vot näed ise ka õpin siin. et fiksi ja single speed on kaks ise asja. mul on siis ikka single speed.
ja olgu seegi öeldud, et käbi õpetas, et see cirque pole mul linnaratas, vaid hübriid - linnarehvide ja -kerega, aga 21 käiguga. küll kiired asfaldikäigud, maastikurattal on hoopis teistsugused, aga päris cityka jaoks ikka selgelt ohtrad eksole.
tootja vist küll liigitas selle ametlikult citybike nime alla, aga see on aus point, et linnas ikka 21 käiku on imelik, see on mingi keilast linna tööle käiv ratas, millel nii palju peab olema.
Post a Comment