tallinn-riia-düsseldorf-tallinn

kes veel ei tea, siis käbile tõi jõuluvana kaks maikuist lennupiletit tbilisisse ja tagasi. ma ei suuda hetkel seda enam päris arusaadavalt (isegi endale arusaadavalt) seletada, aga no gruusiasse me tookord ei läinud. 

aga läksime siis üks teine kord autot tooma, mis oli meil mõttes ammu ja pidime teoks tegema pärast gruusiat. nüüd siis natuke nagu selle asemel.

reedel lendasime düsseldorfi. see on läänesaksamaal. pileti ostu hetkeks polnud meil veel kontakti ühegi automüüjaga, nad lihtsalt ei võtt telefoni. aga oli info, et sealkandis on euroopa suurimad automüügiplatsid, ja hirmus ka teisest soodsast lennupiletist ilma jääda võtsime ära, et no kui seda autot ei saa, mida püüdma läheme, võtame paari soti eest mingid rattad alla ja kruisime koju - reisi oleme ikka ju saanud. ma küll ütlesin 20h enne lendu käbile, et enne me õhtul magama ei lähe, kui teame, mida teeme pärast lennujaamas kottide selga ajamist. kuhu suunas astume, kellele helistame?

aga järgnenud tunni jooksul võttis müüja toru. asudes 120 km kaugusel me lennujaamast ja rääkides käbiga vabalt vene keelt, mis võttis vähemalt osaliselt maha mure saksa keele oskamatuse teemal. müüja õpetas ka, kuidas lennujaamast temani saab, rongijaama lubas lausa vastu tulla.

eks ta pea ees männiku karjääri kargamine oli. aga lennud (no vahemaandumine oli) toimusid, kotid toodi ka õigesse kohta, rong viis münsterisse ja onu tuli ka vastu. platsil oli olemas me loodetud auto, mis töötas ja kus ei olnud suitsuhaisu (üks mu suurimaid hirme). tagasilöök tuli siiski: ehkki tööpäeva lõpuni oli terve tund, ei saanud tehingut vormistada. aga onu väitis, et hommikul saab, mis sest et laupäev. tutvustas linna, lubas oma arvutis guugeldada, küütis odava hotelli (klassikaline "pean siin kõrtsu ja üleval on paar tuba, kui sa koju ei jaksa minna") ukse ette ja õpetas, kuidas vanalinna kaema pääseb. kell üheksa hommikul lubas tagasi olla ja meid naaberlinna arki viia.

õhtu veetsime münsteri olemusega tutvudes ja ette rutates võin öelda, et see oli üks selle reisi ägedamaid kohti. mulle tundub, et sellepärast, et seal oli kõik tehtud linlasele ja väga vähe autodele/rahale/bossidele ning seal ei olnud üldse turiste.

hommikul viisime raha üle tee pagariärri ja lugesime vastu saadud saiade ja kohvi kõrval telefonitsi tabule ette saksakeelsed dokumendid, mis me eelmisel õhtul auto hinna sulas lauale lugedes olime saanud. midagi kahtlasti ei leidunud. ja viis enne üheksat oli aleksei kohal.

aleksei oli 1996. aastal kasahstanist saksa tulnud sõbralik mees, kes inglise keelt rääkis sama halvasti kui mina venet: aru sai, aga vastas teises keeles. käbi siis vahendas, kui me üksteist ei mõistnud. alekseil on oma väike autoplats, kuhu toovad ülejääke elanikud ise, aga ta ostab ka suurtest poodidest, kuhu elanikud ka oma jääke jätavad, kui sealt tutika ostavad. suuri "bazare" eriti ei soovitanud.

münsteri lahendus: on autotee, on äärekivi, on jalgrattatee, on puuderivi, on kõnnitee. mitte keegi ei sega teisi ja kõigil on ruumi.

aga rääkis, et münsteris on 300 000 elanikku ja keskmiselt on igal neist kolm jalgratast. ja päriselt ka, seal linnas ON miljon ratast ja nad kõik sõitsid kogu aeg ringi ja neile oli tehtud see nii mõnusaks, et ma tahaksin olla jalgratas münsteris! eestis ta käinud ei olnud, aga kasahstani olevat küll auto viinud. see oli väga palju tuhandeid kilomeetreid. ja iga päev võtab ta oma müügiplatsilt selle auto, mis täna meeldib, kruvib ajutise numbri külge, ja sõidab. "every day!" kinnitas ta naerdes.

naaberlinna ark's istusime tunnikese järtsis ja jätkasime ilma ja üksteise elu analüüsimist. siis läks aleksei selle onu juurde, kes neil seal numbrimärke pressib, ja tuli tagasi murelikult telefonikõnesid võttes. selgub, et laupäeviti ei väljatata kahenädalast transiitnumbrit, nagu meil vaja on. saab ainult viiese. no meil on lapsed veel kaheksa päeva vanaema juures ja ei tule kõne allagi puhkuse katkestamine varem. sakslast niuke värk muidugi ei huvita ja kuna on laupäev, siis pole varianti. aleksei ajab kiiresti telefonitsi korda kindlustuse asjad (olude muutudes tekkis see vajadus ja ta lahendas hoobilt) ja saame oma viiepäevase numbrimärgi. kuupäev, kurask, suurelt erekollaselt peale pressitud. dokumentides omanikuna kirjas anto. tagasisõidul münsterisse laskume lingvistilisse analüüsi: saksa keeles hääldub h ainult koos c-ga kirjutatuna, ilma pole olemas. ja no mis nimi see ahto üldse on niuke, eksole, ja õige mehe nimes on ikka n alati olnud! tagasi aleksei koduplatsil, selgub, et ta vene semu on kindlustuse kah anto nimele teinud, ehkki aleksei talle käbi passi sisu smsi korrektselt ümber toksis. tundsin end koduselt, kuuldes esimest korda aleksei suust tervet rida pljääde. lõpuks itsitasime kõik tegelt. kui anto, siis anto.

kuni ma facebooki olulise teate postitan, kolib käbi me varustuse aleksei autost maazdasse. tundub veider, aga nüüd võime autosse istuda ja minema sõita. sinna, kuhu tahame. oma lahtise autoga.

paneme paagi täis ja asume teele. veel teadmata, mis me nende ainult viie päevaga teeme. tegemist on ausa saksa pornoklassikaga: sina valmistud suuremaks naudinguks, aga "hans" karjub "schnäller, schnäller!"

noh, esimesel päeval sõidame läbi kogu saksamaa. kiirteedel, sest meil on plaanis keskenduda tšehhimaale. pikema peatusega frankfurdi külje all dreieichis, kus tuleb esimene suurem ekslemine, aga sellegipoolest jõuame õigeaegselt, kuhu vaja: enne sulgemist ilmatu suurde decathloni spordikaubamajja. esimese asjana tõstame sealt korvi peretelgi, mida me oleme endale tahtnud juba kolm või neli aastat, aga seni pole õnnestunud. nüüd vaatame veel natuke ringi ja tund hiljem olemegi kassas. 

käbi uurib taskulambiga igat autosoppi.

pimedas pargime nürnbergi taha metsa, nagu hommikul tekkinud plaan ette nägi. kämping on ebasaksalikult metsik, aga saksalikult laitmatu varustusega, mis sanitaarsõlme puutub: villeroy ja boch! mingi tähtis matš on kogu platsitäie pundikaupa telkude ette naelutanud, ilmselgelt erinevate bändide poolt karjutakse kord ühest servast, siis teisest. ignorantsete idaeurooplastena tegeleme olulisemaga: mina söön frankfurdi teisest küljealusest väikelinnast pärit hiina toitu ja joon sooja õlut, käbi uurib taskulambiga igat autosoppi. 

millalgi hommikul, pärast unistest väikelinnadest mitte väga glamuurset hommikusöögi otsimist, siseneme tšehhi. oleme otsustanud, et keskendume kahele punktile ja seejärel põrutame, nagu hans käskis, "schnäller, schnäller!" kolmapäevaks koju ja paneme auto ära. aga et puhkus ei katkeks, magame kodus salaja ära ja siis põgeneme oma legaalse autoga kaheks päevaks riiga.

esimene oluline punkt tšehhis on Český Krumlov, mõnedel andmetel maailma kõige ilusam vanalinn. 


on unine pühapäev ja vaatamisväärsuses aelevad ainult turistid. ja nende teenindajad. teenindajatest rääkides olgu öeldud, et saksamaalt idaeuroopa plokki sisenemine on paras šokk. nagu eestisse oleks sattunud. ainsad kenad inimesed on suur hulk hiinlasi, kes siia kuidagi mingi konteineriga on sattunud ja müüvad nüüd vanalinna uberikes seda kaupa, mis nendega koos konteineris oli. pean tunnistama, et mulle meeldis see kaup, ostsin kaks salli ja ühe käekoti (mis järgmisel hommikul juba natuke nagu purunes) ja käbi veel sunnid kah.

pühapäevaõhtune tee prahasse, mille oleme hääletanud teiseks tšehhi pidepunktiks me "schnäller, schnäller!" tuuril, on omaette vaatamisväärsus me vähereisinud silmadele. pühapäevaõhtuse praha ummik näib algavat 56 km enne prahat. õnneks siiski laheneb 30 km hiljem. käbi on haige.

mingit öömaja me prahas pole bookinud, sest me ju ei teadnud, millal me kuhu satume. teel polnud võimalust ka, kui täna lõpuks teada saime. sihime vanalinna suunas ja hakkame sealt ümbert hostelite või ühe tärni silte otsima. on täitsa täitsa pime. kui pargime auto, et korra kaarti vaadata ja ehk võtta kõne mõnesse lonely planeti soovitatusse - meil on hilja, on pime, on haige -, silmame täpselt parkimiskoha kõrval hosteli silti. neil on tuba, neil on tasuline parkimiskoht, nad võtavad eurosid, naabertänavas on valveapteek. koht kannatab küll ahelsuitsetajaist retseptsionistide ja tõsise infotehnoloogilise vaeguse käes, aga me ei viitsi enam. toome käbile apteegist tšehhikeelset imerohtu, ta keerab üleni värisedes seitsme kampsuni sisse mässituna magama ja ma üritan sooja saksa õllega facebooki logida. tund hiljem loobun, see arvuti ei vea välja. retseptsionistist on järel vaid suitsurõngad ning soome tüdrukud on läinud välja. ma üksi ei taha.

hommikul on tšehhi imerohi käbi tagasi toonud. veedame pika päeva kõikjal. praha ööelu osas olen eriti põnevil, lootes igal tänavanurgal moosekante kohata. mingi kell märkangi, kuis igasugu pillikohrvitega varustatud rahvas vanalinna poole voogab. sätime kah sammud sinna, aga seal on kõik samamoodi nagu päeval. turistid söövad peentes restoranides ja meie tänavatoitu, vene uusrikkad filmivad ipadiga astroloogilist kella (mis õhtul enam ei esine) ja mitte keegi ei laula. kuuleme paari kõva bändi kuskilt hästi peidetud lokaalist eemalt, aga meil pole huvi umbsete lokaalide vastu. lõpuks mõistan, et asi pole prahas, vaid esmaspäevas, ja kobime kotile.

teisipäeval hakkame tulistama. hommikusai viimaste kõššide eest, nagu käbi tšehhi kroone nimetab, ja poola poole ajama. kolmapäevani kehtib me autonumber. kümmekond kilomeetrit pärast poola sisenemist on tee ääres see hääletaja, kelle peale võtmist oleme kaalunud. et kui on üks ja tundub okei ja ta asjad mahuvad ära - meil on ometi väikene auto ju - siis võiks ju võtta. noh, siin ta nüüd on, soniga poiss, habetunud nägu, suur seljakott. pärast mõlemapoolset avalauset ("hello!" - "do you speak english?") veerin ta särgilt: EESTI KAITSEVÄGI ja küsin, kuhu läheb. "koju," kehitab õlgu. "no lähme siis koju," kehitan vastu. asjad mahuvad ära ja poiss peab mu taga kaks pikka päeva vastu, ju siis ei olegi nii väikene auto.

need kaks pikka päeva on poola ja baltikum. meie pole seda kõike enne näinud, mis poolas toimub, aga kõik ülejäänud, tundub, juba on, ega jõua ära imestada, kuidas meie ei ole. nii et ma jätan need emotsioonid käbiga jagamiseks ja säästan teid.

kolmapäeva õhtuks oleme igatahes nõmmel. paneme poisi rongipeatusse maha ja läheme pudeli sooja šampusega motoklubisse liike tegema. ja siis koju salaja magama. hommikul enne kukke ja koitu viib käbi auto nüüd juba illegaalse auto esmalt ark-sse registreerimiseelsesse ülevaatusse, ruilasse sumpsi kinni keevitama, tagasi arki arvele võtma ja kuskile ülevaatusele. kindlustus ainult puudu, jätame auto valvega tasuta parklasse, võtame tojoota ja kaome riia suunas.

suveniiride lahti pakkimine kahe sõidu vahel. 

riias on kohutavalt külm ja me eelmisel päeval fluent englishes bookitud backpackers hostel osutub vene ehitajate ühiselamuks riia keskturu territooriumil. soovime üksteisele häid jõule (no jõuluvana tõi need piletid ju) ja katsume üle saada soovist minna linna ja võtta ükskõik milline hotellituba (või üks suur valge monastirskaja izbaa). selle asemel lähme sööme viisakas kohas peent toitu ja jätame korraliku tipi, heidame mündi ka me õhtusööki amuseerinud tänavamuusikule ja lõdiseme "koju". kus ma kallan veel alkoholi kurku ja panen ruttu silmad kinni, sest see on ikka päris masendav, kus me oleme.

hommikul tundub kõik juba palju ilusam. inimene harjub tõesti kõigega. veeretame välja oma jalgrattad, mille auto katusel kaasa võtsime, ja suundume linna mõõtma.

ja õhtul on riias KÕIK maailma kõige paremad tänavamuusikud koos.

 riia on uus praha!

veel üks kriis

ma ei taha seda laste blokki kirjutada, sest tegelt see on mu enda draama täitsa.

ma ise onju mõtlen, et ma olen hullult hea ema. teen ise kodust toitu praktiliselt igal aastaajal. poolfabrikaate koju ei too. fritüüri küll ostsin, aga ikka selleks, et oma käega viilutatud ehedat kartulit ja päris kala frittida. limpsi lapsed ei joo ja iksboksi meil ei ole. telekat üldse eriti ei vaata, vahel kuude kaupa multikariiul nukrutseb. 

selle kõige asemel on päris toit, näiteks tehtud päris kanast, millele ma oma käega olen kõik maitseained ükshaaval peale määrinud. no saate aru küll. mahedat küll pole, peamiselt selle pärast, et ma isegi ei tea, kust rõõmsat surnud kana saada, aga rahakoti pärast ka. päris jook on meil ka. vesi või piim või vahel mahl. ja päris mänguasjad: tohutu hulk legosid, riiulitäis lasteraamatuid, kapitäis puslesid, neli ruutmeetrit liiklusvaipa ja kastitäis mänguautosid. kõik see on aktiivses kasutuses ka. plasteliin ja muu kunst on ka olemas, aga saab vähem vatti, sest ma ise ei ole eriline kunstnik ja siis ei tule ju tolle peale ka, et lastele meenutada, et näe guašid, laske käia. ja suurem poeg, see on ju kaherattalistega vabalt sõitnud kauem kui ta ise mäletab - jooksuratta sai enne teist juublit kätte ja tähtpäeval juba liugles hoogsalt paaristõugetega. kolm aastat liugles, siis sai pedaalidega suurema ja nüüd väntab 20-tollisega meie tempos. teisel nii hästi pole läinud, sest ta on nii pisike, et jooksukas ei ole mugav. see-eest ronib ja kiigub ta paremini kui keskmine ahv.

aga mulle tundub, et mu laste, eriti selle suurema meelest ei ole ma üldse hea ema. täna ma praadisin talle imevärskeid otse kalurilt ostetud ja minu enda valgete kätega puhastatud ja paneeritud räimi! no mis ema teeb õhtusöögiks praekala ometi! kokakoola osas tal kahju pole, sest tema teada ei ole see laste jook, no nagu õlu ja veingi. aga kõrrejooki ja limpsi ostan ma ilmselgelt liiga harva. kommi ei luba enne sööki süüa ja kui söök alla ei lähe, jätan pärast ka ilma. burksi ei osta ja lego ninjago võitlejaid ka ja multikaid luban ainult jaopärast ja arvutimänge pole üldse nagu eriti tutvustanud. minu meelest kõik väga head teod. aga mitte tema meelest.

miks see maailm nii viltu peab olema?

ja veel. mul on vist mingi ootus, et ta käitub nagu mõtlev inimene. see suurem ikka. seda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et ma ei tea eriti midagi viieaastastest. natuke mäletan oma lapsepõlvest. aga ma pole eriti lugenud nende kohta ja kuna üks mu elu suuri defitsiite on sama vanade lastega pered, siis ma ei näe teiste pealt ka. nii ma siis arvangi, et ta on nii suur juba, oskab rääkida ja joosta ja tunneb tähti ja puha, ja ootan, et kui ma talle räägin, kuidas asjad käivad, siis ta kuulab ja paneb kõrva taha ja elab ka nii. ja kui ei ela? no siis ma lähen närvi muidugi. näiteks jaanipäeval. seltskonnas oli koer, keda uru kartis. suur osa täiskasvanuskonda siis pakkus talle turvatunnet ja seletas ja veenis, et koer on päris okei, koera uru üldse ei koti ja koer ajab oma koeraasju. artur võttis kenasti õppust ja rääkis ka. ja uru siis kordas kenasti järele "ajab oma koejaasju, ei tee midagi". ja siis artur viskas "vahva nalja" et "uru, lähme kurja koera juurde!" selle peale ma sekkusin ja seletasin kenasti ja rahulikult ära,  et uru kardab päriselt ja et sellist nalja ei tohiks teha, sest uru ei saa aru, et see on nali ja siis kardab veel rohkem, et tuleb seletada teisipidi, et koer on okei ja hea. artur vaatas mulle otsa ja noogutas ja jaatas ja tundus nagu päris aru saama nagu. ja siis kaks minutit hiljem jätkas uruga vestlust: "uru, lähme kurja koera juurde!" no kuidas sa ei karju siis lapse peale? mina küll karjusin. teised siis saavad imestada, et küll sel arturil on ikka kuri ema, ilusti üldse ei räägi, ainult karjub lapse peale. ja kommi ka ei luba!

palun rääkige, kuidas teie seda kõike teete? miks teised emad ei karju? ja kas laste poolehoidu saabki ainult burksi ja kaklevate mänguasjadega? või on kõik teised samasugused ikkagi ja ma lihtsalt ei tea seda, sest ma ei näe teisi emasid ja lapsi mitte kunagi? mul on küll tunne, et ta ei tule mulle iial oma pärismuredest rääkima, kui need peaksid tekkima, sest ma ju ainult kurjustan ja keelan.

tegelikult ma eile nägin ühte last. oli teisi tantsutrennis terve rügemendi jagu kaasas ja üks siis tuli oma ema juurde, ise dressipluusi selga ajades. "emme, me lähme õue."-"ei saa minna," oli vastus. - "miks?"-"sest teised lapsed on kõik palju väiksemad ja nemad ei tohi ilma vanemateta minna."-"kuhu?" mulle meeldis see vastus, sest minu viiene unustab ka justkui poole jutu pealt ära, millest ta rääkima tuli, ja küsib suvalisi küsimusi, et jutt jätkuks. 

ja siis ma nägin üht teist last, kes oli oma juuksed kraani all märjaks teinud ja kui ta isa talle kurjalt ja valjult andis käsu see lollus lõpetada ja mitte enam koolimaja koridorides ringi joosta, vaid saalis istuda ja kuivada, siis tundsin ma ses isas ära enda. ja selle lapse pilgus arturi pilgu, kui ma kurjustan. ja kui see laps sealt saalist enne minuti möödumist siiski varvast lasi, kasutades ära seda, et isa pidi tantsima minema, hingasin kergendatult: nad vist keegi ei kuula üldse, mida neile räägitakse.

aga ma ikkagi ei tea, kas ma homme arturi peale ei kurjusta, kui ta solvub, kui ma ei luba õhtueinet alustada kommidega, või ei karju, kui ta küsib "kes?" kui ma vastan "tööl muidugi," kui ta küsib, kus käbi on.

või kas ta täiskasvanuna teab, mis on õige ja mis on vale.

kilu räimu

oli täna kalurikülla asja. parkla veerel seisis kalur kalakastidega, kaal ees, käed marjased. täieliku võhikuna piidlesin kalu. "räimed," mõtlesin, "kilud on vist väiksemad." astusin ligi ja otsustasin siiski mitte midagi pidada enesestmõistetavaks ja kõik täpselt järele uurida. "tere," alustasin, uudishimulik uru näpus."kes need on, mis nendega tehakse, et nad head oleksid, ja mis nad maksavad?" kalur alustas sellele ankeedile vastamist lausega "noh, euro on kilu." "kurat, kilud on ju väiksemad," mõtlesin, enne kui mõistsin, et ta räägib kaluriküla keelt. selgus jah et räimed, kelle kilu on euru. ja puhastada tuleb näe nii. kalurinaised teevad näpuga, teised teevad kääridega. aga küsi kohe kalurinaiselt endalt, viipas ligi astunud provvale. too lasi endale kolm kilu kaaluda ja sai veel mitu kamalut pealekaubaks. kauba kõrvale anti mulle põhjalikud instruktsioonid erinevateks töötlusteks ja kaaluti kah kilu.

tõin koju, järgisin juhiseid ja sai imeline. kahju ainult, et 50% mu perest niukest pingutust ei hinda. üks ei proovindki ja küsis, kas midagi süüa ka on, teine söönud hoidjate sunnil ühe ja hinnanud, et ei ole söödav, luud on sees. sellest hoolimata, et väikevend pistis pea kogu kilu ise kinni ega märgand üldse kurta et kondid või luud.

ja kahju aint, et kaluriküla nii kaugel on, võtaks teinekordki kilu või mitu.

mõistus ja tunded

me veetsime jaanipäeva ühes kohas. me veetsime selles kohas jaanipäeva ka eelmisel aastal, kahe aasta eest käisime seal esimest korda, jaanijärgsel nädalavahetusel. iga kord kogu kambaga, sest peremees on niuke mõnus mees, keda lapsed ei sega, pigem vastupidi, pealegi tal endalgi on uruvanune pärija (kes küll uruga kohtus seal ainult me esimesel visiidil, mil mõlemad olid kolmekuused ja hindasid teineteist sama vähe kui toonast jalka MMi).

see koht asub maal. mitte kaugel tallinnast. ühe väikese tee peaaegu lõpus, kus pärast "meie" maja on veel ainult mati majapidamine. seal majas pole voolavat vett ega mingitki kempsu, sirgeid seinu ega sääsevõrke. noh, aknadki ei käi lahti tegelt, aga seintes on niuksed praod, et tuleb ikka tõrjega üle lasta mõned. a noh, üks hästi viltu vajund mädade laudadega peldik on hoovinurgas ja keset õue on maitsvat vett täis kaev.

seal kohas pole kunagi olnud ilusat ilma, kui meie oleme. seekord reedel veel oli, aga me jõudsime muidugi alles õhtul, mil sõid juba sääsed ja päike enam ei võtt. ülejäänud aeg läks nii nagu kõik need aastad: vihma tibutab või sajab, lapsed ja enamasti ka suured on kummikutes ja vihmariietes ning toa ja õue vahet käimine on suur ettevõtmine, sest nii palju asju tuleb selga või seljast ära saada. traditsiooniks on saanud ka see, et käbi läheb peremehega kuskile eemale midagi saagima ja lapsed jäävad minule vinguda. eriti uru, kes esimesel aastal elas lihtsalt puugina minu küljes, teisel aastal eriti veel ei kõndinud ning vihmamurul käputada polnud suurem asi nauding, ning seekord oli ühel külla tulnud perel kaasas suur koer, keda uru kartis ja kestõttu pidin ma igal sekundil uru turvama (koera uru ei huvitanud kopka eest, aga lapse hirm oli nii suur ja paaniline ja päris, et seda ei saanud ignoreerida), lõpuks läksin temaga kahekesi üldse tuppa. ma tahan öelda seda, et alati on seal mingi jama selle uruga.

aga ikkagi me muudkui läheme sinna tagasi ja oleme nii rahulolevad, kui naaseme. ja kogu selle ebamugavuse ja kõige juures on vist väga lihtne mõista, miks.

Seltsielu

Kui sul on kord aastas vôimalus minna peole nii, et sul on aega endale midagi kena selga leida ja lastele pole üldse vaja môelda, paned sa oma parima Väikse Musta Kleidi ja roosad kôrged rihmikud isegi juhul, kui pidu on sportlikus laadis.

Veel tantsupeotarkusi

Soomlaste kôrval oleme me keevaverelised lôunamaalased.

... ja siis tuli Svjata Vatra.

väljakutarkusi

tänases tantsupeo väljakuproovis õppisin kaks tarkust sama asja kohta.
soome folkloor: kui õigeks taktiks oma kohale ei jõua, pole hullu, küll sa ükskord ikka jõuad.
eesti folkloor: kui õigeks taktiks oma kohale ei jõua, siis nihverdame end paika ja tantsime õigest kohast edasi.

ta tuleb siiski

nii-nii.
viisin muksud tartusse komandeeringusse. 
11 tunni pärast algavad tantsupeo proovid!