veel üks kriis

ma ei taha seda laste blokki kirjutada, sest tegelt see on mu enda draama täitsa.

ma ise onju mõtlen, et ma olen hullult hea ema. teen ise kodust toitu praktiliselt igal aastaajal. poolfabrikaate koju ei too. fritüüri küll ostsin, aga ikka selleks, et oma käega viilutatud ehedat kartulit ja päris kala frittida. limpsi lapsed ei joo ja iksboksi meil ei ole. telekat üldse eriti ei vaata, vahel kuude kaupa multikariiul nukrutseb. 

selle kõige asemel on päris toit, näiteks tehtud päris kanast, millele ma oma käega olen kõik maitseained ükshaaval peale määrinud. no saate aru küll. mahedat küll pole, peamiselt selle pärast, et ma isegi ei tea, kust rõõmsat surnud kana saada, aga rahakoti pärast ka. päris jook on meil ka. vesi või piim või vahel mahl. ja päris mänguasjad: tohutu hulk legosid, riiulitäis lasteraamatuid, kapitäis puslesid, neli ruutmeetrit liiklusvaipa ja kastitäis mänguautosid. kõik see on aktiivses kasutuses ka. plasteliin ja muu kunst on ka olemas, aga saab vähem vatti, sest ma ise ei ole eriline kunstnik ja siis ei tule ju tolle peale ka, et lastele meenutada, et näe guašid, laske käia. ja suurem poeg, see on ju kaherattalistega vabalt sõitnud kauem kui ta ise mäletab - jooksuratta sai enne teist juublit kätte ja tähtpäeval juba liugles hoogsalt paaristõugetega. kolm aastat liugles, siis sai pedaalidega suurema ja nüüd väntab 20-tollisega meie tempos. teisel nii hästi pole läinud, sest ta on nii pisike, et jooksukas ei ole mugav. see-eest ronib ja kiigub ta paremini kui keskmine ahv.

aga mulle tundub, et mu laste, eriti selle suurema meelest ei ole ma üldse hea ema. täna ma praadisin talle imevärskeid otse kalurilt ostetud ja minu enda valgete kätega puhastatud ja paneeritud räimi! no mis ema teeb õhtusöögiks praekala ometi! kokakoola osas tal kahju pole, sest tema teada ei ole see laste jook, no nagu õlu ja veingi. aga kõrrejooki ja limpsi ostan ma ilmselgelt liiga harva. kommi ei luba enne sööki süüa ja kui söök alla ei lähe, jätan pärast ka ilma. burksi ei osta ja lego ninjago võitlejaid ka ja multikaid luban ainult jaopärast ja arvutimänge pole üldse nagu eriti tutvustanud. minu meelest kõik väga head teod. aga mitte tema meelest.

miks see maailm nii viltu peab olema?

ja veel. mul on vist mingi ootus, et ta käitub nagu mõtlev inimene. see suurem ikka. seda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et ma ei tea eriti midagi viieaastastest. natuke mäletan oma lapsepõlvest. aga ma pole eriti lugenud nende kohta ja kuna üks mu elu suuri defitsiite on sama vanade lastega pered, siis ma ei näe teiste pealt ka. nii ma siis arvangi, et ta on nii suur juba, oskab rääkida ja joosta ja tunneb tähti ja puha, ja ootan, et kui ma talle räägin, kuidas asjad käivad, siis ta kuulab ja paneb kõrva taha ja elab ka nii. ja kui ei ela? no siis ma lähen närvi muidugi. näiteks jaanipäeval. seltskonnas oli koer, keda uru kartis. suur osa täiskasvanuskonda siis pakkus talle turvatunnet ja seletas ja veenis, et koer on päris okei, koera uru üldse ei koti ja koer ajab oma koeraasju. artur võttis kenasti õppust ja rääkis ka. ja uru siis kordas kenasti järele "ajab oma koejaasju, ei tee midagi". ja siis artur viskas "vahva nalja" et "uru, lähme kurja koera juurde!" selle peale ma sekkusin ja seletasin kenasti ja rahulikult ära,  et uru kardab päriselt ja et sellist nalja ei tohiks teha, sest uru ei saa aru, et see on nali ja siis kardab veel rohkem, et tuleb seletada teisipidi, et koer on okei ja hea. artur vaatas mulle otsa ja noogutas ja jaatas ja tundus nagu päris aru saama nagu. ja siis kaks minutit hiljem jätkas uruga vestlust: "uru, lähme kurja koera juurde!" no kuidas sa ei karju siis lapse peale? mina küll karjusin. teised siis saavad imestada, et küll sel arturil on ikka kuri ema, ilusti üldse ei räägi, ainult karjub lapse peale. ja kommi ka ei luba!

palun rääkige, kuidas teie seda kõike teete? miks teised emad ei karju? ja kas laste poolehoidu saabki ainult burksi ja kaklevate mänguasjadega? või on kõik teised samasugused ikkagi ja ma lihtsalt ei tea seda, sest ma ei näe teisi emasid ja lapsi mitte kunagi? mul on küll tunne, et ta ei tule mulle iial oma pärismuredest rääkima, kui need peaksid tekkima, sest ma ju ainult kurjustan ja keelan.

tegelikult ma eile nägin ühte last. oli teisi tantsutrennis terve rügemendi jagu kaasas ja üks siis tuli oma ema juurde, ise dressipluusi selga ajades. "emme, me lähme õue."-"ei saa minna," oli vastus. - "miks?"-"sest teised lapsed on kõik palju väiksemad ja nemad ei tohi ilma vanemateta minna."-"kuhu?" mulle meeldis see vastus, sest minu viiene unustab ka justkui poole jutu pealt ära, millest ta rääkima tuli, ja küsib suvalisi küsimusi, et jutt jätkuks. 

ja siis ma nägin üht teist last, kes oli oma juuksed kraani all märjaks teinud ja kui ta isa talle kurjalt ja valjult andis käsu see lollus lõpetada ja mitte enam koolimaja koridorides ringi joosta, vaid saalis istuda ja kuivada, siis tundsin ma ses isas ära enda. ja selle lapse pilgus arturi pilgu, kui ma kurjustan. ja kui see laps sealt saalist enne minuti möödumist siiski varvast lasi, kasutades ära seda, et isa pidi tantsima minema, hingasin kergendatult: nad vist keegi ei kuula üldse, mida neile räägitakse.

aga ma ikkagi ei tea, kas ma homme arturi peale ei kurjusta, kui ta solvub, kui ma ei luba õhtueinet alustada kommidega, või ei karju, kui ta küsib "kes?" kui ma vastan "tööl muidugi," kui ta küsib, kus käbi on.

või kas ta täiskasvanuna teab, mis on õige ja mis on vale.