kaks mängu iseendaga
ma leidsin praegalt, et olen mõne kuu eest kirjutanud ja avaldamata jätnud postituse sellest, et me ei saa inimesi muuta. ja ma ei saa seda endiselt avaldada, sest seal on loogikavead sees. aga täna tulin kirjutama sellest, miks meil ei õnnestu inimestele mingeid asju nende endi kohta peegeldada ja miks sellega lausa ettevaatlik peaks olema.
üldiselt on inimestel enda kohta mingid teadmised. "ma olen pikk." "mu inglise keel ei ole eriti hea." "ma olen hea tantsija." "ma kardan tähelepanu." "ma olen spontaanne." "mu juuksed on täiesti võimatult koledad." "minu arvamus ei loe." "ma saan inimestega hästi läbi." "ma olen teistest rumalam." "ma olen seikleja." "ma olen arg." "ma olen ilus." "ma olen kole." "ma olen kiire, osav ja nutikas." "ma olen kobakäpp." "ma olen raamatupidaja." "ma olen eestlane." "ma olen truu sõber." jne jnt.
no neid on kõigil. ja osa neist vastab tõele, aga osa mitte.
esimene tore mäng: kõik need asjad võiks üle vaadata ja läbi mõelda. kas sa ikka oled truu sõber? kas sa ikka oled arg? kas sa ikka saad inimestega hästi läbi? kas sa ikka oled kole? suurem osa neist on ju niikuinii subjektiivsed, nii et ümber lükkamine on sama subjektiivne kui nende püstitamine. nii et täitsa vabalt võib nad ettejuhtumise järjekorras läbi mõelda ja jälgi ajada, KUST nad tulevad. ja kui mõne puhul sellele vastust ei leia, siis äkki see konkreetne uskumus ei olegi väärt uskumist? sest no kust nad ikka tulnud on, eks elu jooksul kogunenud. nt keegi on kunagi ammu otse öelnud "sa oled kobakäpp" ja nüüd sa usudki seda ja hoidud oma kobade kätega midagi tegemast. aga võibolla ta ütles seda siis, kui sa olid kolmeaastane ja ei saanud konservi avamisega hakkama? no ei ole ju kobakäpp. või võibolla sulle lihtsalt meeldivad seiklejad, sa oled nende põneva elu peale pisut kade, sa tahaksid ise ka selline olla ja sa oled end ära veennud, et tegelikult ju oledki üsna on-the-edge elustiiliga, sest sul on magamiskott ja tsikliload ju olemas (mis sest et mitte kasutuses) ja sa vaatad igal aastal kaarti, kuhu võiks ükskord kunagi võibolla seiklema minna. no ei ole ju seikleja. või noh, klassika: kuna sa ei näe välja nagu modell, oled järelikult kole, või kuna peol keegi tantsis jube hästi, siis järelikult sina oled halb tantsija. no ei ole ju.
järgmine tore ülesanne on testida, kas need uskumused peavad vett või ehk vastab tõele hoopis vastupidine väide. kui arvad, et oled kobakäpp, võta ette üks tore käsitööprojekt (hakatuseks lihtne asi, sest teatavasti teeb meistriks mitte pihtahakkamine, vaid harjutamine, ja seda sa ilmselt pole teinud). kui arvad, et oled seikleja, mõtle, millal sa viimati seikluse läbi tegid ja mida oled päriselt teinud, et see järgmine teoks saaks. kui mõtled, et oled kole, mõtle, millal sulle viimati öeldi, et sa oled ilus, ja kas sa seda ka uskuma jäid või naasid tagasi oma vana teadmise juurde, et ega ikka ei ole küll.
siit tuleb välja selle mängu tõsine konks. nendest uskumustest moodustub praegu kokku sinu pilt endast. see on see sina, kellega koos sa iga päev üles ärkad kindlas veendumuses, et just need omadused moodustuvad sinu. identiteet, kui lubate. ja kui siit midagi ära võtta, oled sa katki. vähemalt seni, kuni midagi asemele tuleb. isegi kui sa võtad ära ebameeldiva asja. kui selgub, et sa ei ole arg, mis sa siis oled? kui sa ei ole arg, mis sa siis järgmine kord teed, kui on julgust vaja, lihtsalt kasutad oma julgust või? aga oota, sa oled arg ju, sul ei peaks julgust olema! aga oota, ei ole ju arg, sa julged küll ju! appi, mis sa oled siis, julge või!! ei, oota, sa pole kunagi elus julge olnud!!! appi, lähme parem koju tagasi!!!
ja siin on põhjus, miks me ise ei usu, kui meile öeldakse kenasid asju. miks nii paljud naised ei usu, kui neile öeldakse "sa oled ilus". sest nad ise enda meelest ei ole ja kui seda komplimenti päriselt uskuda, siis on ju mina-pilt katki ja tuleb midagi ümber vaadata. ja kes siis tahaks oma identiteeti lõhkuda!
aga siin on ka põhjus, miks me ei saa teisele inimesele öelda "sa oled..." või "sa pole...". proovi öelda enda-meelest-seiklejale "sa oled lihtsalt unistaja!" proovi öelda enda meelest kobakäpale "hissand, kui ilus, kas sa teeksid mulle ka!" nad tõrguvad ja lähevad kohe kaitsesse ja hakkavad vihaselt või uskumatult vastu vaidlema, aga mitte sellepärast, et nad tahavad sinuga tülitseda, vaid sest sa ründasid või lausa lõhkusid ära nende kujutluse sellest, kes nad on, ja nad võitlevad selle identiteedi eest. isegi kui sa lõhkusid negatiivset ja väitsid positiivset, ikkagi lõhkusid ju!
ja noh, siin on ka põhjus, miks kõik elumuutused nii rasked on. kui su elust kaob su senine töö või partner või lemmikteksadki, ei ole sa enam see, kellena end varem defineerisid, ja sa ei saa aru, kes sa siis nüüd oled. enne olin raamatupidaja, aga nüüd? enne olin abikaasa, aga nüüd? enne olin pinginaaber, aga nüüd? enne olin tippsportlane, aga nüüd?
