see on muidugi kohutavalt uhke ja vägev, et uru paneb kokku 15-tükilisi puslesid, ise alles titt mis titt, aga minu aruraasule on seda vähe. isegi kui neid kahekaupa korraga panna, nagu see titt teeb.
teisisõnu, päevi veetes 22-kuuse lapsega ei saa mu aruraas eriti midagi teha. (no peale tavalise mis-ma-täna-süüa-teen. aga kui sellest piisaks, siis oleks tööl käival inimesel piisav ajukoormus "mis-ma-täna-selga-panen" ja töö ei peagi väljakutseid esitama. nii palju kui mina mõtlevaid inimesi tunnen, päris nii see siiski pole.) tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mõtlemisorgan kärbub ja üha enam juurviljastub.
tuleb siiski tunnistada, et tööle minna ma ei taha. mul pole midagi kodus olemise vastu (eriti kui saab tund-paar päevas või hiljemalt ülepäeviti üksi mingi rännak teha). aga ma tahan olla enamat kui kokk, koristaja ja pusleseltskond.
noh ma siis mõtlesin välja ühe kohutavalt geniaalse raamatu. et kirjutangi. selleks on küll vaja teha pisut (või siis ohtralt) eeltööd, lugemise näol peamiselt. ja siis intervjueerida inimesi. see, keda täpselt intervjueerida või kust neid leida, tuleb ka välja mõelda. tõtt-öelda jõudsin lausa nii kaugele, et mul oli pea nimeliselt valmis intervjueeritavate nimekiri, koju laenutatud kolm olulist raamatut ja täitsa juba oli inimese tunne.
a siis tuli mul mõte lapitekk teha. nii et see raamatu värk jäi natuke nagu unarusse. lapitekk ootab nüüd, kuni abakhani kaupa tuleb ja mina otsin uusi väljakutseid. eks ma koon oma soki lõpuni.
nii et kui teil on vaja midagi välja nuputada, siis andke teada. või kui teil on pakkuda üks tuututäis püsivust, siis ma võtan selle ka.
