Friday, November 18, 2016

Peetrike-Peetrike seina peal...

On hooaeg. 10-aastane guugeldab, kust poest saab ilutulestiku-pudipadi, paukherneid ja diskovälke, ja mind veetakse kaasa, sest lastele ju ei müüda.

Kodus õhtusöögilauas algas vestlus nii: "see kahesaja lasuga pakk maksis SEITSESADA eurot! ma arvan, et mitte keegi ei osta seda!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.

"ei, aga SEITSESADA eurot! SEDA küll keegi ei osta."

"oota, ma räägin nüüd."

"aga SEITSE. SADA. !!!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.


Esiteks on lihtsalt meist palju rikkamad inimesed, kes tahavad uhket pauku uueks aastaks või ämma juubeliks või naabrist kõvemat. Teiseks on firmad – sünnipäevaks, suvepäevades või uue laevaliini avamiseks, olete ju näinud, kuis must suvetaevas värviliselt paugub, ja Motosügisel ise oleme ka pauguga klubijuubeldanud, okei, 35, mitte 700 euro eest. Aga oleme.

Ja veel. Kas ehk lahked härrad on aastavahetusel pannud tähele, et lisaks igamehepaukudele tänavanurkadel nähtub-kostub suurem šõu kesklinna kohal? ning kas teate, selle eest maksab linnavalitsus? Jah, muidugi, eks ikka linnarahva raha eest. Ja vot siin on nüüd kaks poolt. Esiteks tahab ju linnarahvas uue aasta vääriliselt vastu võtta. Teisest küljest – kui see ei ole raha põletamine või vastu taevast lennutamine, siis ma ei tea, mis on. Ja kolmandaks, kõik see sädelev prügi, mis taevas hästi ilusasti laiali lendab ja mõnikord vilistab kahvel, lendab kusagile metsa vahele väikse pudina laiali ja keegi tont seda sealt kokku korjama ei lähe – ei saagi, sest see on nii väike ja nii laiali, ometi kokku päris palju.

Jaa. Ja siis veel on juhtunud maailma ajaloos olukordi, kus olid Eesti riigis raskemad ajad, ja siis tulid hoopis ärimehed nii mõneski linnas kokku ja ütlesid, et kulge, ärge te muretsege, me ostame teile selle ilutulestiku! Ja maksid kogu lusti ise kinni, linnarahva rõõmuks ja linnakassa hoidmiseks.

Aga vot NEED ei ole enam üldse mingid seitsmesajased valmislahendused, vaid esiteks veel palju suuremast hinnaklassist, sest kestavad mitte kolm, vaid kolmteist minutit, teiseks juba eraldi valmis kujundatud teosed, mis lähtuvad kohast, hinnast ja ilmast. 

Aga kust need tulevad?

Vot neid teeb ilutulestikumeister. Paneb aegsasti püssirohtu ja värvilist püssirohtu koos õigestisätitud sätuga torudesse ja ajatab kõik süütenöörid ja komplektid nii, et taevas on pärast puhas kunst kogu raha eest.

Aga ilutulestikumeister, nimetagem teda Peetriks, on kunstnik, nimetagem seda püssirohukunstiks. 
Mida see Peeter kõik teadma peab! Ta võib ju varakult teha plaani, et Tallinna vanalinna kohale tuleb lasta see seitsmesajaeurone kolmeminutine, mis tulistab maeimäletamitmemeetrikõrgusele. Aga kui pilved on tol päeval sama madalad kui täna, siis on nende seitsmesaja euro ilusat põlemist näha ainult lennukilt, linnarahvas kuuleb vaid pauke ja saab salaja tahma krae vahele. Aga ei, kuna Peeter on oma ala tipp, siis ta jälgib hoolega ilmateadet ja teeb paar päeva varem plaani ümber. Kas tõstab valmislaetud paugud kõrvale uut tellijat ootama või kummutab püssirohu torudest välja ja jagab madalamate laskudena uuesti ümber? Vot ei tea. Aga ta teeb kogu šõu ümber, et sel kõigel ikkagi mõtet oleks.

Ja veel teab Peeter hästi, et kui lasta jube ilus pauk 30 meetri kõrgusele, siis on seda küll üle kuuseheki naabrimehe ämmani näha, aga see paistab päris väike, sest ta on ju nii kaugel. Kui siis naaber laseb seepeale suti väiksema paugu ainult 15 meetri kõrgusele, võib ta ämma silmis ikkagi naabrist kõvem mees olla.

Selliseid inimesi nagu Peeter Eestis väga palju ei ole, pigem on neid ainult mõned. Ja kui sa oled selliste oskustega, nagu on Eestis ainult mõnel, siis sa saad oma töö eest küsida päris kena palka, sest kui nad sulle ei maksa, siis ju ei saagi ilutuld nagu eriti teha, või õigemini saab, aga mingi teine firma, kes Peetrile Peetri hinda maksab. Niisiis võib juhtuda, et Peeter saab juba oma töö eest, mida ta teeb ilmselgelt väga suure kirega, sest see on ilus ja see on põnev ja see on iga kord uus ja see teeb pauku kahvel, noh näiteks 3000 eurot kuus, siis on võimalik, et tema juurde tuleb teise ilutulestikufirma omanik ja ütleb, et kuule Peeter, tule meile, me maksame 4000. Peeter ütleb, et okei, kuule, ma mõtlen sellele. 

"Oota, miks ta mõtleb ometi, võtku vastu!" hüüatab vahele nutikas kümneaastane, kes veel tööturul pole käinud.

"Sest et Peeter läheb nüüd oma ülemuse juurde ja ütleb, et teised pakkusid talle 4000 eurot, ja tema ülemus ütleb, et kuule, ära mine, me maksame sulle 4500. Ja Peeter on tõstnud oma palka ilma töökohta vahetamata, teeb ägedasti edasi ja elab nigu miška."

Laua taha sigineb mõtlik vaikus, kõik närivad verivorsti ja mõtlevad, et Peeter ikka oskab elada.

Proua ema toob sisse väikese miinuse: Peetril on väga palju etendusi ja tööd ja põnev elu aastavahetusel, kui kõik on nõus palju maksma ja ta saab kõige ägedamaid värke ehitada – aga mida ta septembris teeb? Okei, tegelikult ta septembris ilmselt juba hakkabki aastavahetuseks tellimusi saama ja plaane sättima, aga mida ta juulis teeb? Oh, muidugi, juulis on juba õhtud suht pimedad ja augustis on ka veel palju pimedataevalisi suvepidusid. Aga no mida ta siis teeb maikuus, kui ees on aasta kõige valgem aeg? Kas ta käib Lõuna-Euroopas mingitel harjutusväljakutel, kus saab juba kella kuuest õhtul trenni teha? Kas Hispaanias on juunis ilutulestikumessid, kus kõigi maade Peetrid kogunevad, uusimate toodetega tutvuvad ja meistriklassides osalevad? Ja seejärel veedavad kõik Peetrid aega püssirohutehastest sügistalviseks hooajaks uuemaid toone valides, et aastavahetuseks valmis olla? 

Vot ei tea, aga nüüd ma tahan juba ise ka Peetriga tuttavaks saada, et seda kõike temalt kuulda.

PS Jah, ma mõtlesin, et tooks need söögilauajutud regulaarsemalt avalikkuse ette, sest päris põnev on. Varsti kirjutan jälle, ma ausõna usun seda praegu!

Saturday, June 25, 2016

ühe reisi hetked

Ma märtsikuus läksin korraks merele. Mõned hetked panin kirja.





Episood 1: laeva Aare 

Ehkki olen end varustanud teadmisega, kuda sadamast lennujaama pääseda, annan võimaluse lisainfole. Laeva turismiinfolauas istub vanemas keskeas Aare, kes lubab pöörduda, kuid vastab küsimusele: "Ei saagi." Mis mõttes ei saagi? Et kui soovin sadamast lennujaama minna, pannakse mind aresti või lennujaam kolib ära või? "Ainult taksoga," leebub Aare. "Ja muud variandid?" aitan teda edasi. "Rongijaamast lähevad Finnairi bussid. Sadamast ei lähe midagi." – "Aga sadamast rongijaama on muidu legaalne minna või?" – "Jaa, tramm 4T." Näed, oskad küll, kui tahad!

Episood 2: pagas
Mai saanud lõpuni aru, kas mul on äraantav pagas hinna sees või mitte. Tegelikult mitte eriti huvitatud päeva veetmisest Frankfurdi lennujaamas koos kohvriga, pakkisin siiski käsipagasireeglite järgi ja... Vantaas check in-i järtsi vaadates teen enda oma masinas ja otsustan murda lennukisse, kohver näpus.
Mõõtude osas ma ei muretse, aga Lufthansal on vahel netist paistnud ulmeline viiekilone kaalupiirang ning koos ühikupiiranguga (üks) oleks mul probleem. Otsustan vee ja kosmeetika vajadusel jopetaskusse panna ja pidada enesekindel kõne sellest, et kui Lufthansa eelmisel korral mu koti Pariisi asemel Oklahomasse lennutas, ei usalda ma neid enam. Ega ma tea, kas nad Oklahomasse lendavad, aga võib ju loota, et kõne kuulaja ka ei tea, aga see-eest hindab rahulolevat klienti.
Läheb hoopis nii, et just enne boarding-ut öeldakse, et lennuk on puupüsti täis ja nad võtavad meeleldi me käsipagasi ja panevad vööri. Tõstan vahvlid ja padja käekotti ning usaldan koti Maltani neile, et nautida viit tundi Frantfurdis ilma mööblita.

Episood 3: Hoppet
Päev enne T. lendu, mis pidi ta viima Maltal ootavale purjekale, avastas ta, et laev on Sitsiilias. See on seal veel täna kell kaks, kui ma Helsingis Frankfurdi lennukile astun. T. helistab sõnumiga, et nad hakkasid nüüd Sitsiiliast Maltale purjetama ja mina oma südaöise maandumise järel ootaksin Maltal lennujaamas, kuni saan talt rohelise tule sadamasse sõitmiseks, sest pole teada, millal laev jõuab ja merel pole neil levi ja linna peal öösel oodata on palju narrim kui lennujaamas, veenab ta.
Voolamiskunst tuleb mul päris hästi välja, kõik tundub parimas korras olema.

Episood 4: security
"For security reasons we had to change your seat," ütlevad mulle stjuuardessid. See security on, et liiga palju lapsi on liiga uste lähedal. Või just liiga kaugel. Või just liiga vähe, ma ei saanudki aru, aga parem lendame turvaliselt muidugi, mis saab mul selle vastu olla. Eriti kuna keskmise vastu vahetatud istekoht lahke naabri loal ikka aknakohaks saab.

Episood 5: nisujahu

Frankfurdi lennujaama 1. terminali kõikide – no peagu! – söögikohtade põhirõhk on küpsetatud nisujahul erinevate täidistega või araaba köögil bulguri, kuskusi ja hummuse näol. Aga kus on nuudlid, wokid, sushid? Kuidas on maailmas kaks miljardit hiinlast ja ükski neist ei woki mulle Frankfurdi lennujaamas šrimpe? Ostan õuna. Kui alistun ja ühe nisujahupätsi välja valin ning söömiseks vaba pinki otsin, leian selle aasia restorani ka üles. Paraku kõige kallima aasia restorani maailmas.
Hiljem näen üheksast väga erinevas eas jaapani naisest koosnevat reisiseltskonda. Veider. Aga Jaapanis on ilmselgelt moes mustvalged tennised.

Episood 6: klassikaline kindlustusjuhtum
Kui maandun, pole Hoppet veel levis. Tund hiljem ka mitte, aga siis väljub linna viimane buss. Istun sellele ja helistan teel Ergo reisiabisse. "Ma maandusin ja mul on plaanitud koht kajutis, aga see on alles merel." – "See on klassikaline reisitõrke juhtum," leiab tütarlaps ja ütleb, et muidugi ma võtku tuba.


Episood 7: päris
Öises vahikorras purjede all kuuvalgel roolin 89-aastast puulaeva, nagu poleks kunagi muud teinudki. Hommikune vahikord on küll vägagi majesteetlik, kui kulgeme uduvinest paistva Sitsiilia ranniku kõrval ning eemal, esimesest pilveviirust kõrgemal, valvab meid Etna soliidne lumine tipp. Kui aga delfiinid laeva ümber oma etendusega üha lähemale jõuavad, usaldame rooli kapten Aini kätte ja tormame väga ebamajesteetliku kiljumise saatel vööri – hulk delfiine laseb end laevanina all lainetel sügada ning lustivad Hoppeti nina ees, all ja ümber.

Episood 8: Etna

Kohe pärast sildumist Sitsiilias Siracusas võtame auto ja kihutame Etna poole, piknikukraam kaasas. Mägiteed ja -külad, vaated pealtpoolt pilvi, lumesõda maikaväel ja lõputud mustad laavaväljad. Ja Itaalia liiklus.





Episood 9: Ortigia

U. peab ilma tuuliseks, T. on laevas vajalik. Läheen Ortigia peale üksi hängima. Turistipoodidesse jätan raha vastavalt staatusele ning kolan mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinna tänavaid. Vahemeri peksab vastu kindlustusmüüre ja lained murduvad enne müüre kandilistel kaljudel. Kuidas need sinna toodud on, ilmselgelt kraanaeelsel ajastul? Täna meri tormab, isegi lahesopis, kus me sadamas oleme.

Episood 10: lainemurd
Ortigia on väike kindlustatud saar, kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest Siracusaga. Vahemeretuuled ja -lained masseerivad kindlustusmüüre kõigist kolmest suunast ja kõikjal on müüride ees vees hiiglaslikud kivimürakad, mis osalt isegi linnakaardile kantud kui väiksed saared. Kindlustuste serval osalt mere kohal kulgeb kõnnitee, kust kogu murd, massaaž ja vaht ägedalt jälgitav. Ja vot ühest kohast läheb trepp kõnniteelt alla kiviplatvormile ja sel omamoodi lainemurdjal on minu selle linna lemmikkoht.

Episood 11: pizza
Kaks tundi enne laeva lahkumist sain U-ga kaubale, et hangime Itaaliast veel pizza ka ja ma näitan talle episood kümmet. Lainemurdjatega läheb kõik toredasti, aga hämmastavalt raskeks osutub Itaalia turistilinnast pitsa leidmine. Aeg surub takka ja käime läbi hulga tänavaid, osa täiesti tühjad, osal poekesi või jäätisekohti. Imenunnu värviline väsinud sohva lõunapäikeses ühe kohviku ees ütleb, millisest magustoidust me ajapuudusel ilma jääme, ja pitsajaht jätkub.
Satume jahi käigus nii veinipoodi kui kaikohajärgsesse toidupoodi Simpatia, nii et peaväljakule, kus olev turistilõks täidab nii "laud olgu päikese käes" kui pitsamenüü tingimused, jõuame suurte vee-, veini-, mahla- ja õppepudeleid täis kottidega nagu proovireisijad kunagi. Pitsa ei saa ligilähedalegi Trieste Reginale ja oleks pigem piinlik isegi Tallinnas serveerituna, aga vähemalt ei lahku me Itaaliast pitsata.

Episood 12: uni
Uni laeval on olnud lühike, aga selle eest katkendlik. Üle viie tunni ei vea vist ühelgi... ei, tagasisõidul olen südaööni vahis ning tõusen siis hommikul 9 paiku, kuid see oli sellegipoolest katkendlik, sest kella neljani peksis laine mis hirmus ja edasi oli... lihtsalt katkendlik. Unevõlga on niisiis 9x3 tundi – vaatame, mis edasi saab. Viimasel õhtul Valetta ööeluga tutvumise ja varahommikuse kojulennu tõttu, mille vahele mahtus ka kellakeeramine, tõttu jääb viimane öö paaritunniseks ja tundub, nagu pannuks ma vaid korraks silmad kinni. Lennukis voldin buffist ja sulejopest üheõlapadja ja veedan kolm tundi unes, katkendlikus muidugi, aga minu istulimagamisesuutmatuse juures on see väga suur saavutus – või väsimus.

Monday, March 28, 2016

ma nüüd ütlen selle välja ehk esoteeriline pask alga

poleks kunagi uskunud, aga ma olen hiljutiste aastatega jõudnud sedalaadi küpsusesse, kus pigem kasutan võimalust olla vait kui võimalust see välja öelda. ja see on üks päris tore ja huvitav koht. ei, ma ei kavatse selles postituses tuua näiteid, vaid jääda täiesti üldsõnaliseks :P ei soovita samas kellelgi isiklikult võtta, see on tõesti suurema uurimistöö tulemus, mitte viiest olukorrast või suhtest tõmmatud joon.

on väga palju inimesi, kelle jaoks on oluline nende viimane sõna. isegi kui see on "aga ikkagi!" pärast seda, kui sa oled loogiliselt nullinud ära kõik nende argumendid, on see viimane siis ju nende sõna. (15 aastat tagasi ma vastasin sellistele lõpetusele lahkelt "jah, /oponendi nimi/!" – viimase sõna võistluse kontekstis irooniline, kas pole.)

aga nüüd ma isegi ei hakka vastukäivaid argumente või käitumismalle või loosungeid talle tagasi peegeldama, nullima ega selgitama. kui mul on kogunenud piisavalt mente, malle või loosungeid, saan oma järeldused ju teha ka suurema omapoolse selgitustööta, jättes selle kõik enda teada ehk siis kasutada võimalust olla vait.

"vastane" tihtipeale teeb "suurema selgitustöö" puudumisest järelduse, et ta "võitis". tegelikult ma lihtsalt kehitasin õlgu ja kõndisin minema, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, mõttes või ruumis, olgu või kellegi elust minema jalutamine.

ja kui vaevud üle õla tagasi vaatama – vahet pole, kas mõttes, ruumis või elus – siis võib näha, kuidas see "vastane" sulle lolli näoga järele vaatab, sest ta pidi ju võitma, aga ta ei tunne end enam võitjana. mitte isegi selle pärast, et ta tunneb end kaotajana, vaid selle pärast, et üksinda ei saa ju võita, tal on teist mängijat vaja. aga ma ei viitsi mängida.

siingi on oma iroonia, ma tean. aga ma tegelikult ei tahtnud kirjutada, kui ülbe ma olen, vaid et palju lihtsam on elada, kui ei lähe kõiksugu jamaga kaasa ja käid lihtsalt oma teed. ja kui ei vaevu ka üle õla tagasi vaatama, mis ju enamasti juhtubki, jääb see ülbe moment ka ära – jääbki lihtsalt õlakehitus ja oma tee. which is the best kind.

Sunday, February 07, 2016

aasta vallalisena




on, mida tähistada. see on mingi kahtluseta olnud mu elu kõige pöörasem sõit - absoluutselt igas mõttes. tundevikerkaar on olnud vägagi värvikirev, õppetunde olnud palju ja inimesena kasvamine sellise tõhusa väetise peal muidugi tosinakordse kiirusega. ja päris kindlasti ei ole see sõit veel läbi, pigem vastupidi, midagi suurt on alles ees.

aasta on olnud ammuilma piisav aeg, et hüvasti jätta nende 8-10 aastaga mu elust, kuid pole veel piisav, et me üksteisega sõbralikult või vähemalt aupaklikultki suhelda saaksime. ees saab olla ainult helge tulevik.

sõiduga on kaasnenud terve hulga inimeste selline toetus, millest polnuks osanud undki näha, kui oleks näind sõidu-und. aitäh teile, kes on muga mõne või rohkem tiiru kaasa teinud, et ma maha ei kukuks!



head punast tuliahvi ja ärge kannatage - 
elage oma elu nii, et teil oleks hea.
musi!

Thursday, January 14, 2016

mis kell on?

miskipärast kujutlesin, et hea kella jaoks on vaja loodi. aga tegelikult saab ju nii ka aru, et kell saab kohe poolkaksteist.



Wednesday, January 13, 2016

ilmaloitsud

tuleb pikem heietus, kus vähe vaimukusi. võtke seda kui matkatarkust number sada kuuskümmend kaheksa.

esimene kord ma ei mõelnudki seda nii tõsiselt, aga ma sain teada, kuidas see töötab. ühel maikuuõhtul tõmbasin haapsalus kardinad akna ette ja ütlesin oma kaaslasele: "kui hommikul kardinad eest tõmbame, on akna taga selge sinine taevas, puhub vaevumärgatav soe tuuleke ja tuleb mõnus piknikuilm. ja nii on see meil pärastlõunani."

kui hommikul kardinad eest tõmbasime, oli akna taga selge sinine taevas, puhus vaevumärgatav soe tuuleke ja tuli mõnus piknikuilm. võibolla ma polekski seost märganud, aga härrasmees küsis: "kuidas sa seda tegid?" muidugi võtsime sellest, mis võtta andis, kuid lõuna paiku hakkas ida poolt paistma jõhker pilvemass. hoidsin peo tõrjuvalt nende suunas ja ütlesin kaaslasele itsitades, aga pilvedele tõsiselt: "pärastlõunani püsivad nad eemal. siis peame niikuinii tallinnasse minema ja ilmast on ükskõik." pidasime paldiski tuulepargis piknikku ja vaatasime, kuidas jääkülm udu merelt maale tungis. ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna, aga enam polnud võimalik autost väljuda, ilm oli päris kohe ebameeldiv selline.

põhimõtteliselt sain ma teada, et kui selgelt ja kindlalt öelda, millist ilma sa soovid, siis see ilm on sinu päralt.

juulikuus elasime P-ga kaks nädalat jalgratastel eestimaa metsades ja teedel. ilmateadet enne ei uurinud, sest olime niikuinii valmis kõigeks. iga kord, kui matkatee keeras suure musta pilve alla, nentis P: "kaks võimalust." noh et kas saame märjaks või ei saa. vahel saime, vahel ei saanud. kaks võimalust, eks.

a no miks jätta asjad juhuse hooleks, kui võib otse öelda, kumba võimalust sa soovid. sügisesi ilmaloitse ma ei mäleta, aga talveks oli mul see asi päris hästi selge ja tegin kolmepäevase eksami:

plaanisime esimesel jõulupühal minna metsa piknikku pidama ja täiskuud tervitama. lubati kõrgrõhkkonda ja puha, nii et lootus kuud ka kohata oli suur. aga kui jõululaupäeval vaatas mu proua ema aknast välja päikesepaistesse ja nentis omaette: "uskumatu, et homme ladistab vihma!", läksin ma näost valgeks. "mis siin uskumatut on!" irvitab universum ja näitab, mida ta suudab, teadsin ma hästi. manasin omaette: "meil tuleb kena ja murevaba piknik, ehkki ilm on jahedavõitu - lõkketuld segavat tuult ei ole ja midagi ei saja, kuud näeme ka, natukenegi."

noh, kui autosse istusime, uskumatu lugu küll, ladistas vihma. me ei rääkinud sellest emaga. aga kui 24 kilomeetrit eemal autost välja astusime, oli väljas just see, mis tarvis: jahe, tuulevaikne, kuiv. paari tunni pärast tõusis kuu ja näitas end pilvede vahelt. kui kõhud täis, kuuga asjad ühel pool ja kõik pered autodesse pakitud, panime kojamehed käima. ladistas terve tee ning autost asju tuppa tarides saime läbimärjaks.

edasi oli plaanis tünnisaun, mille ajaks oli mitmes peas kõlanud tellimus täiskuule ja tähistaevale. aga vihma ladistas ju. mitte et see saunatamist seganuks. aga vot miskipärast, hoolimata terve päev kestnud kütmisele, ei läinud vesi ses tünnis sel õhtul soojaks ja me pidime loobuma. no missa ronid sinna leigesse tünni. ja vihma muudkui ladistas, uskumatu, eksju. aga järgmisel hommikul hakkasid samast riidast võetud puud, mis eelmisel päeval ainult vaikselt porisesid, heleda kuuma leegiga põlema ja lõunaks oli tünn valmis. ja õhtuks helendas tünni kohal süsimustas taevas godziljon tähte ja ilus täiskuu. just nagu tellitud.

sellega veel lugu ei lõppenud. nagu see tünnides ikka vahel juhtub, oli vesi mingiks hetkeks ebameeldivalt kuum. selle vastu aitab muidugi veest välja tõusmine ja tünniäärele istumine... kui just parasjagu ei tuiska või midagi. olin kohe täitsa vait seda tehes, sest ma olen näinud, mis juhtub, kui sa ütled "vähemalt ei tuiska" või midagi. aga siis ütles M kuumast veest selgesse öösse tõustes: "õnneks ei ole tuult, nii et saab äärele istuda. eee, mis hääl see on, auto või?" ei, kallis mees, see ei olnud auto, vaid tuul, mis metsatuka kohal puulatvades ulgudes sinu poole tuhises. minut hiljem oli kuu paksu pilve sees ja tünnis seisvad kuumad inimesed kaetud lumetuisuga. kuidas? kust? (miks, ma teadsin küll.) kõik jooksid tuppa. aga vesi oli soe, ma istusin üksi edasi. viis minutit hiljem oli kõik läinud. mustas taevas kõik need tähed ja hele kuu. kuhu tuul, kuhu pilved, kuhu tuisk? vot toda ei tea.

uuel aastal pidime P-ga metsa kõndima minema, aga väljas oli kole krõbe pakane. leppisime järgmiseks päevaks matka kokku ja ütlesime jutu lõpuks itsitades: "onju täitsa uskumatu, et homme on pehme mõnus talveilm ja sajab laia lund." no arvake ise. muidugi oli homme pehme mõnus talveilm ja sadas laia lund - esimest sel talvel.

nii et olge ettevaatlikud, mida te sõnute.