leia üks erinevus

tunne rõõmu teisipäevast

vahusta üks koor, mokaotsast võid ju suhkrut lisada.
sega juurde üks kohupiimakreem.
tükelda sisse tume sokulaad
ja sega tihkeks granaatõunaseemnetega.

tengelpung

vaatan lähi tulevikku ja otsin müntidele eraldi nunnut rahakotikest. aga poed ei kauple eriti sellistega. ühes poes oli natuke teistsugune, aga kena roosa kirjaga "pussy delux" ja sama roosa voodriga, ning teine otsitava disaini aga oluliselt igavama sloganiga. ja see oli kõik!

teises kaubanduskeskuses oli ühe kotipoe aknal suur plakat: "suur valik eurorahakotte!" ja piltidel just niuksed, nii mustad kui roosad, nigu vaja. läksime sisse ja nõudsime "eurorahakotte" näha.
"tegelikult meil ei ole. on täitsa tavalised rahakotid siin," naeratas müüja.
"kuulge, nii te küll ei tohi teha, selline reklaam on ju väljas!"
"tegelikult on euroopas inimestel samasugused rahakotid nagu meil siin," naeratas müüja.
"ei no kahtlemata. aga ma lootsin midagi eraldi müntidele leida."
"meil on tellitud küll. sellised, nagu siin plakatil. aga pole veel tulnud," naeratas müüja.
noh, jah, kõik ta laused olid tõesed, aga ikkagi värdjas!

koerapesu

astusin ühte pesupoodi sisse. pood oli väike, aga kaup peen, prantsuse ja itaalia kaup kõik puha. ja keegi klähvis kusagil. küsisin müüjalt ettevaatlikult ringi vaadates:
"kas ta on kinni?" mõeldes oheldust.
"oh ei, tal läks mänguasi diivani alla. no mis sa haugud seal, too vaikselt ära!"
"aga on ta, noh, kinni? teate, ma täitsa pelgan koeri."
"ah ta on alles kutsikas, ta pole veel kellelegi midagi teinud!" no kui ta on kutsikas, siis ongi tema "kellelegi millegi tegemised" ju alles ees... aga võtsin südame rindu ja otsustasin olla vapper. ehkki see sukkpükste valimiseks tundus see kõik mitte liiga hirmus, vaid liiga uskumatu.
klähvija leidis minu, jooksis, nuusutas, hüppas. tegin talle ettepaneku minu najalt laskuda. seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
korraks läkski.
ja toetas kohe uuesti esisilla mu reiele.
müüja naeratas armsasti.
võtsin uuesti peniga ühendust, et palun ära hüppa ja nii.
seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
kuule tulin ära.

öö 19!

kui keegi paluks mul defineerida elusitta ilma, kirjeldaksin ma tänast. jääkülmad tuuleiilid viskamas näkku teravaid jäätükke. palju õnne sünnipäevaks, mari!

hommikul mind üles ei lauldud, vähemalt mitte erilisemalt kui argipäeviti. aga voodi toodi kinke ja lilli. kui käbi oma varustusega arturi juurest läbi astus ja teda sosinal kaasa kutsus, haaras too oma riiulist käigupealt kaasa ühe motika. no plastist ja nii, aga ikkagi!

ja õhtul tegid nad mulle kooki kahvel!

küünlaid oli kodus ainult viisteist ja minu eas see polegi nii halb.

pärijate pärijad ehk ahnus ajab upakile

jutustus 21. sajandi eestist.

üks naine (N1) sai omandireformi käigus tagasi oma vanaisa talu maid ja metsi ja põlde ja mida kõike veel.
üks teine naine (N2) koos oma kahe vennaga sai teise poole sellest varandusest. nende vanaisa oli ka.
pärand splititi juppideks ja jagati ära. talukoht ise ehk see maatükk, kus peal omal ajal elumaja oli, jäi kaasomandisse: 50% N1-le ja 25% N2-le ja 25% viimase vennale.
N1 suri ära ja tema abikaasa härra K päris tolle 50%. N2 on minu vanaema, kelle isa sünnikodust käib jutt.

olgu öeldud, et puder keeb ümber 1,6ha väheväärtusliku maa läänevirumaa ühe asulatevahelise tee ääres. krundil on järel mõned suured puud, on aimata, kus oli maja, ning püsti on omaaegse lauda osati maakivist seinad, mida kohati katab mäda katus. pool krundist on sisustatud põldudelt korjatud juurikate ja kividega. ümberringi on lagedad põllud.

mainitud hoone, mis veel püsti, oli mustavate akende ja ustega. vald saatis omanikele kirja, kus palus hoonele ligipääs sulgeda, sest praegu tuuakse sinna prügi ja võib peljata ka püromaanide etteastet. seepeale helistas härra K meie omadele, kiruti ja halati pisut ja loodeti, et leiaks kellegi, kes selle risu omale võtaks, saaks vaevast lahti. helistati mulle ja küsiti, kas ma tasuta varemeid tahan. meie lendasime peale ja leidsime et miks ka mitte. ikkagi looga koht ("vanaema isakodu" kõlab ju uhkemalt kui "ostsin rapla taha onni"). neid kaht milli küll pole, et laudast maakivine häärber teha, aga hoovis oskame võsa ikka lõigata ja telke püsti panna. vähemalt on, kus jaanipäeva veeta või midagi.

noh selle jutu peale, et huvilised on olemas, arvas härra K, et ta nüüd mõtleb.

siis oli kuulda, et kohalik põllumees A, kes praegu härra K-lt sealsamas põllumaad rendib (võib arvata, et hingehinna eest), ostab talt need põllud ära. ja K müüb tingimusel, et A võtab selle laudarisu ka. risu hinnaks lepitud 20 000. A oli nõus. tähelepanuväärne on, et härra K saab müüa ainult enda kaasomandis olevat 50%. ja sellegi eelisostuõigus on teistel omanikel. aga teised andnud kunagi nõusoleku müüa, raha mõistagi pidi igaüks vastavalt oma osalusele saama. nii et härra K pidi laudarisu eest saama 10 000. ikka parem kui niisama anda eksju.

aga siis ütlesid meie omad, et pole vaja A-d selle risuga koormata, müügu põllud A-le ja me võtame siis 10 000-ga (mis oleks härra K jagu eksole) selle lauda ise ära. noh et jääks suguvõssa ja nii.

härra K teatas selle peale, et see on nüüd hoopis uus olukord ja seega uus hind ja ta mõtleb. ja saatis meie omadega läbi rääkima oma uue abikaasa lapsed. kes ei tahtnud muidugi 10 000-st kuuldagi, aga tunnistasid, et maakler oli nad natuke uljaks ajanud oma neljasaja tuhande jutuga selle maatüki eest. läbirääkimiste käigus midagi ei otsustatud ja lahkudes lubasid noored siis veel mõelda ja teada anda.

noh siis eile helistas härra K ja andis teada, mis välja mõeldud: kogu selle jama väärtus on 220 000 ("maa on väga kallis!") ja kui me tahame teda välja osta, siis see on 110 000. tegi ka juttu, et võiks lasta ära hinnata ja hindamise, mis maksvat 6000 krooni, kahasse maksta.

noh, helistasin siis täna suvalisele rakvere pindi maakler-hindajale, rääkisin loo ja kirjeldasin ausalt olusid. "maa 20 000, kokku 50-60 000," oli selle esmane kokkuvõte.

kui härra K sellist alatust kuulis, muutus ta jutt juba kesse-jaksab-lugeda-mitmendat korda: hindajad ei tea midagi, tema maakler ütles talle 220 000 ja tema jääb enda juurde ning kui meil on huvi, me võime ju lasta ära hinnata, aga oma kulu ja kirjadega ja teda see dokument ei huvita, see krunt maksab 220 000 ja kõik! noh meie muidugi otsustasime selle peale kiiresti, et pühkigu perset oma varandusega.

nii jäi härra K ilma sellest 10 000, mis ta oleks saanud põllumees A-lt, ja seejärel sellest 30 000-st, mis ta oleks saanud turuhinna järgi kaasomanikelt. küll aga saab ta veel 20 aastat istuda oma mädanevate varemete otsas, maksta igal aastal sada krooni maamaksu ja õhata, et ta on rikas mees, tal on veerandmilline maatükk virumaal!

härra K on 80-aastane.

köök, mu arm

mulle tundub - hakkas tunduma selle nädala alguses pärast mõningaid katseid päevaplaaniga - et ma suudan küll tegelikult kööki (ja noh, tube ikka ka) korras hoida. mõningatel tingimustel.

esimene ja olulisim neist on, et me ei käi õues. sest et kui me oleme terve päeva toas (kasulik tõesti ainult majakorrale, kahtlemata mitte ühegi eluspereliikme tervisele), siis tekib mul päeva jooksul veerandtunde, mil sebida ja korrastada, isegi tolmuimejaga korruste vahel seigelda. ja neil päevil, kui me õues käime (2-4h), kulutan ma sama aja, tihti võrdeliselt õueskäidud ajaga rohkemgi, köögi - ja kogu ülejäänud elamise - segamini ajamisele. ning kui kogu päev panustada millegi segamini ajamisele, on loogiline, et siis ei jää aega selle korrastamiseks.

teist või teisi ma enam ei mäleta, see oluline teade on juba mitu päeva mu peas istunud ja pisut lahtunud. aga ei, ükski neist polnud see, et "kui ma ei teeks süüa". see oleks ju mõttetu - milleks mulle korras köök, kui ma seda nigunii ei kasuta.

aga eelmisel laupäeval käisime telliskivi täikal, kust käbi ostis mulle rinnamärgi, mille kohaselt olen ma maailma parim ema. (mis kalor selle peale pahvatas, ma parem ei ütle.)

ja siis olen ma veel ammu tahtnud pärida, mida teie arvate.
balta turul oli loogika paigas: esimesel müüjal oli kõige kõige rohkem ja kõige kallim kaup (üldse mitte kõige ilusam), sest see oli turu väravas ja linnainimene ju ostab sealt kohe ära, kaugemale ei pea üldse minema siis ju. tagapool oli palju odavam alati.
aga vot keskturul, seal on nii, et väravas on kõige odavam, edasi läheb kas sama rauaga või sutike kallimaks ja kõige kirvem on seal päris taga, kus müüakse ka roostes saelehti ja priimulaid.
suvel saanuksin seal kotikese sibulate ja kahe küüslaugu eest maksta 110 krooni. ega asju kotti ladudes ju hindu vaata, mis see sibul tühi ikka plekib. kui paluti 110 krooni, siis hakkasin uurima. küsla oli vist 700 krooni kilo ja sibul 90. selgitus oli, et see on ju peipsi kaup. palusin viisakalt see jama tagasi kuhja laduda ja läksin ostsin eest täpselt samasugused mugulad. sibula kindlasti 16- ja küüslaugu vist 120-kroonise kilohinnaga.
ja täna oli tagumises nurgas maapirn 15 krooni 100 grammi ("ma võin teile 10-ga anda!"), eest sai 35 eest terve kilo. no võtsin sealt eest siis poolteist kilo ja ärge tulge mulle rääkima, et see tädike müüs odavat mürgitatud poola maapirni!

kaalujälgija reede

võib loota, et tervis nüüd peab ja kaal püsib. kadu ainult kuus kilo, aga see on täiesti piisav, et laias laastus kõik püksid tuleb välja vahetada. teeb murelikuks nende seelikute osas, mida ma siin garderoobivahetuskuu raames kokku ostan. mis ma nendega järgmisel sügisel teen?

seni vähemalt naudin ükskõik mille ükskõik millal söömist. tänane õhtusöök läks suti nihu. pärast kolmandat taldrikutäit hakkasin asja uurima ja leidsin, et see pastaraamat on kaalujälgijate oma! õnneks oli mul juustu ja leiba ja jäätist ja kirjut koera ja.

elu ost

mismõttes mu kombainil pole taignakonksu? kas ma ei saa sellega nt pärmitainast teha? mingi plastikust taignasegaja on aint, see kõver kannu põhjas nagu noadki. a niukest nagu raamatutes, pole. mahlapress, mille pärast ma selle üldse valisin, juba tekitas... noh, alul huumorit ja siis pettumust.

keskhaiglad

tallinnas on palju haiglaid. mustamäe, kesk, meremeeste, magdaleena... a tegelt pole need mustamäe haigla, keskhaigla, meremeeste haigla ega magdaleena haigla, vaid ida-tallinna keskhaigla ja lääne-tallinna keskhaigla ja põhja-eesti regionaalhaigla. eksole.

kui palju lihtinimene sellest jagab, ma ei tea.

ilmselt selle välistamiseks ongi jagatud pealinn ida ja lääne haiglate vahel.
ilmselt just mõistmise välistamiseks nimetatakse ainult ida-tallinna keskhaiglat suupäraselt keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ehkki nood on ka keskhaiglad, lihtsalt lääne-tallinna omad.
ja et oleks kindel, et patsient, kes sellest kõigest ikka veel aru saab ja on harjunud ida-tallinna keskhaiglat nimetama keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ikka üldse millestki aru ei saaks, on lääne-tallinna keskhaigla registreerinud domeeni 'keskhaigla' ja eesnimi.perenimi@keskhaigla.ee on kõik ta personaalia kirjalikult lähenetav.

saite aru vä?

kuidas tunda ära maheporgand

vanaema kasvatas lastele. ma lasteblogisse ei julge panna.

müüa inhalaator

nelisada krooni.
hea korralik pill.
selliseid müüb tõnismäe apteek kaheksasajaga. no sealt me ostsimegi kolme aasta eest.




(laps on illustratiivne ega tule kaubaga kaasa.)

audioabi

ma pean minema homme jälle pooleteisetunnisesse loengusse, aga seekord ka arturi kaasa võtma. ainus võimalus, mis mulle pähe lõi, on audioraamat. see tuleks talle mp4-mängijaga kõrva torgata. jama on selles, et mul pole ühtegi. aga kui homme ostma lähen, on see ju plaadil, mitte failina. kas kusagilt saab neid laadida? vaevalt. kas keegi homme keskpäeva paiku teeks mu ostu failiks vanalinnas? (ei, ma ei jaksa arvutit kaasa vedada!)

ravi

mul pole viimasel ajal - kui järele mõelda, siis umbes aasta aega - eriti ülevaadet, mis köögis toimub. kuna pere toitlustamine on siiski minu õlul, olen ma seda kuidagi "ah teeme midagi" stiilis lahendanud. mulle tundub, et me oleme söönud kas kartulit hakklihakastmega, järgmisel päeval praekartulit peekoni ja munaga, või siis makarone munaga. vahel pannkooke ja vahel poe tainast kaneelisaiu. ja noh, hommikuti putru, see on vähemalt alati olemas.

nüüd oli nii, et käbi oli kodus ja artur oli kodust ära. ma tegin süüa! ja siis eile tegin külakosti! ja täna tegin ka süüa! nii hea on!

aga homme läheb käbi tagasi tööle ja ma ei tea, edasi vist ikkagi kartul ja makaron, sest kõigi nende asjade tegemise käigus pidi keegi kas uru tuju üleval hoidma või söögiga tegelema, kui uru tuju ikkagi mind nõudis...

elus.

pärast kolmenädalast peavalu sain teada, et põhimõtteliselt on mul sünnitusjärgne depressioon. see arvutati välja lihtsa valemiga viiekuune laps + stress = seesamunegi. ja seesamunegi on pööranud mu füüsiline keha iseendaga tülli. kilpnääre läinud hullama. väljastpoolt on kena, kaal muudkui langeb näiteks. aga seestpoolt õõnestab ta iseennast ja nii kena enam pole. süda peksab, õhku pole, jaksu pole, pea muudkui valutab. jood keelati ära, rohtu kästi asemele võtta. tänu taevale, vähemalt esialgu ei sega see kõik uru toitmist.

selline lugu siis.

autopeded

ootan nunnut töömeest, kes varustaks me ülemise korruse 44 ruutmeetrit gaasiküttega. uksekella ja prõmmimise peale avades leidsin hoopis teetöölise, kes küsis, kas see punane toyota on meie oma. arvutasin kiirelt, et opel oli tõesti ainult tema hellitusnimi, ja kinnitasin. autoteadliku naisena täpsustasin veel üle, et corolla on meie oma jah. palus eest ajada. lubasin kohe tulla. kui alla jõudsin, jooksis ta mulle uksel vastu, hoopis pika sabaga carina olevat neil jalus. arvutasin veel ja vabandasin: "oi, carina jah. me alles ostsime selle auto." naeratas mõistvalt.

sama vabandusega õigustame end käbiga mõlemad, kui kuskil on vaja autonumber ütelda ja me selle teadasaamiseks tabule helistame. seda ikka juhtub vahel. ainult et see "just", mil opel perre tuli, oli oktoobris.

uni uni uue kuue annab

mehed läksid kalale.
kvaliteetaeg.
käisin duši all, pesin beebi puhtaks ja kuulasin 37 minutit, kuidas talle ei sobinud ükski asi ega asend, mida ma pakkusin.
nüüd olen väsinud.

milleks?

mida kõike mu nõudepesumasin puhtaks ei pese!
nuge ei pese!
taldrikuid ei pese!
kahvleid ei pese!
klaase ei pese!
lusikaid ei pese!
potte ammugi ei pese!

ah et mis ta siis teeb üldse?
noh, müriseb natuke.
elektrit võtab (nõud on kuumad pärast "pesu").
vett võtab (märjad on ka).
on hall.
on.

nagu päris kodu!

meil on trepipiire!

pool aastat, hakkame lubama

mul on kolm aastat olnud sama uusaastalubadus: et ma õpin "puu on puude kõrgune" sõnad ära. 2008. aastal jõudsin pooleteise salmini ja skoor on pooleteise kõrgusel püsinud ikka ja ikka. tänavu olen jõudnud pisut kaugemale: mõttega juba mitu korda laulu lõpuni! seda poliitikat esitan urule vahel rahustuseks.

aga järgmise uusaastalubaduse annan julgelt ära: ma lähen järgmisel jaanipäeval metsa, kui just lumi maas või jube raju pole. vanasti me käisime kogu aeg: polnud vaja ei erilist tähtpäeva ega mingit maakodu selle jaoks. oli mets, sääsed, väike järv, väike telk, tikud, liha ja õlu. vahel oli vihm, vahel jaanipäev, vahel eikumbagi. see kõik ei saa ju olla maa pealt kadunud lihtsalt selle pärast, et ma vahepeal mingite teiste sõpradega mööda kellegi elamisi käisime!

muidugi ei saa välistada, et sellele lisaks luban järgmisel aastal "puu on puude kõrgune" sõnad pähe õppida. tibusid loeme detsembris.

maja versus vurr

nädalavahetuseks oli käbi palutud tallinna endurole kohtunikuks. miskipärast peeti seda rakkes (vrd. kopli kütteladu ülemistel) ja käbi palus oma pere kaasa. me siis muidugi kenasti läksime. telgielust hiirega ei hakanud unistamagi, võtsime parem onu peetrilt lehtsest suvila sappa. ainult et tallinnast lahkudes oli meil sabas käru. kola ja saarlase mudavurriga.

lehtses jätsime käru maha, kola viskasime majja ja vurri tõstsime maha. aga et litsenseeritud sõidukijuhte oli kaasas kaks, oli mul valida, kas edasi rakkesse sõita, maja konksu otsas, või hondaga, mille sadul on mul kusagil keskmiste roiete kõrgusel. viimane tundus ohutum.

oli ka: käbi hoidis ratast püsti, mina ronisin otsa, panin käigu sisse ja sõitsin ta käte vahelt minema. kui oli vaja teel korraks seisma jääda, kihutas käbi opeli ja majaga ette, jäi seisma, hüppas autost välja ja püüdis mu kinni, kui seisma jäin. tõeline prints! ristmikega mul lihtsalt vedas: vasakpöördeid ja anna teid oli lugematu hulk, aga seisma ei pidanud ühegi juures jääma.

rakkes seisis politseiauto, mehed pardal. mul spidomeetrit igatahes polnud, aga maja sõitis loodetavasti legaalsel kiirusel ees. peegleid mul ka polnud. kas numbriplaat oli, ma ei teadnud, tuli igatahes põles. et suunatulesid polnud, selgus alles siis, kui nägin hiljem käbi käemärkidega suunda näitamas. kuna lüliti oli, siis mina ikka klõpsisin korralikult seda. kokkuvõttes polnud ma kopka eest kindel, kas see ratas on streetlegal või tohib sellega ainult sirelites tuhlata, nii et korraks võttis sinivalge nägemine mu täitsa muretsema. sõitsime parkivast vilkurist mööda ja kui mõnesaja meetri pärast üle õla vaatasin, nägin autot meile järgnemas. seitse sekundit hiljem pani maja parema suuna sisse ja tõmbas teepervele. ohkasin raskelt ja kujutlesin kiiresti kaht pilti, mis kohe juhtub: käbi hüppab välja ja püüab mu politsei peatumismärguandele alludes kenasti kinni või ma jään ise seisma ja kukun selle eiffeli torniga lihtsalt kummuli. ei juhtunud kumbagi: õigel hetkel suutsin ühe jala hoo pealt maha toetada, käega pidurdada ja sadula teise jala põlveõndlasse libistada, nagu olen näinud teisi jupatseid liiga kõrgete rataste seljas pidurdamas. õnnestus! rõõmupisar silmas, vaatasin, kuidas politseinikud meist haigutades mööda sõitsid.

tunnistan, et see sai viimaseks piisaks. ma olin sellest tsirkusest nii kurnatud, et kupatasin käbi lenksu ja istusin ise opelisse maja vedama. see oli sama pingerohke, sest kui pidurdamisega hiljaks jäin, tuli maja pauguga selga, ja kuskile võsa vahele tuli pöörata ilgema kaarega ja isegi siis sain õiendada, et käru olla üle suure kivi tulnud ja pool metsa kaasa vedanud. aga vähemalt polnud seda muret, et kui seisma jään, kukub maja pikali enne kui jala maha panna ulatan. nii et pühapäeval tagasi sõitsin ma algusest peale majaga.

aga noh, nüüd ma olen sel hooajal juba 70 kilumeetrit sõitnud. 40 kuusalust koju zebraga, kui opel honda slepis tantsupeolt koju valsitas, ning 30 eiffeli torni seljas lehtsest rakkesse. ei kujune just suurima kilometraažiga hooaeg, aga seiklusrohkeim, tundub, küll.

elu on seiklus ehk kuidas me meeste tantsupeol käisime

väljakutse: meeste tantsupidu, kaks last ja kole ilm. vastu võetud!
abinõud: ema arturit süles hoidma. kutsutud ja kohale ilmunud.

pidu pidi algama kell 19, sõit kestma kaua ja uru enne pidu kere täis tankima. eesmärgist startida kell 15 hälbisime ainult viis minutit. üks ebaõnnestumiskoht ületatud.
artur pidanuks linnapiiril uinuma. uinus kusagil viitna mail. teine punkt mitte väga õnnestunud.


käbi pidi aitama enne pidu sahmida. 100% õnnestus, alates parkimiskorraldusest ja uru hoidmisest, lõpetades tantsijate ööbimiskohas toitmise võimaldamisega ja tribüünidele juhatamisega.

tribüünile pidime jõudma ja mahtuma. check!

uru pidi kogu etenduse kukupaina linas magama. ei maganud, poole tunni pärast pidin ta välja kiskuma ja ülejäänud etenduse (jah, isegi paljad keskkoolipoisid) magas ta mu kätel, avades silmad vaid pilguga küsimiseks "kas kõik on okei?", kui muusika väga valjuks ja/või dramaatiliseks läks. kaks tundi viitpoolt kilo kätel hoida ei olegi nii kerge!

pärast etendust pidime teda jälle toitma. taas erinevalt plaanist klassiruumis, nii et superluks. artur seni joonistas tahvlile autosid, taevaid ja vihmu.


noh ja siis pidime veel ainult koju jõudma, aga siin on seiklusliku osa algus.

pakkisime naised-lapsed autosse ja käbi zebrale ning keerasime ninad tallinna poole. või õigemini enne viimast keeramist lõi auto armatuur tuledesärasse ja ma andsin käbile törtsu signaali, et ta selle rondiga läbi räägiks. õlituli, mingi ohutuli, veel paar tuld, kõik punased. käbi vaatas et õli on (nii et vabalt või asi õlis olla eksole), gaasi andes tuled kustuvad, ja leidis, et sõidame. kui nii, siis nii.

pärast viitnat polnud asi enam pööretes: raadio jäi vait ja kõik hoiatustuled igal pöördel põlemas. väike arutelu ja käbi sõnastas enda pakutava diagnoosi: genekas ei lae. sellises autos olin ma varem ka istunud ja toona jäi see auto seisma. kuna koduni oli üksjagu maad, oli selge, et kusagil sel teel me jääme seisma ja mingist abist sõltuma, et ööseks kotile saada. kust ja millist saab, ei kujutanud ma ette. mõtlesin muretult, et vähemalt on uru söödetud ja rinnad kaasas, kui ka nälg peaks tulema, riideid oli kõigile ka piisavalt ja termos teed täis. nii et vähe oli asju, mis meid öisel maanteevangistusel oleks häirida saanud.

uus start oli autole päris vaevaline, köhis ja puhises, aga saime ikka hoo sisse. ainult parktulede najal, et kaugemale sõita jõuaks. käbi sõitis tsikliga ees ja näitas selle laternaga, kus tee on. raadio oli ka vait ja rohkem elektrit me kokku hoida ei mõistnud. auto ise mõistis: üks hetk hakkas spidomeeter seierit seinast seina loopima ja kukutas siis nulli. odomeeter ka ei tiksunud enam. mõtlesin, et helistaks linnas kellelegi, et pangu saapad jalga ja visaku köis õlale ning hakaku vastu sõitma, aga ei kujutlenud, kellele. käbiga ei saanud arutada, tal polnud telefoni kõrvas, ja seisma polnud mõtet jääda, targem tundus veereda, kuni saame, küll pärast on aega rääkida.

see "kuni" kestis kuusaluni. reeturlik pikk lauge tõus tappis me hoo ja sinne me kustusime, alul viimasedki tuled ja siis mootor.

käbi helistas tantsijatele, kes pisut enne meid startisid. need keerasid oma traktori maardust tagasi ja kuni kuusallu jõudsid, sain ma uru tankida - ega ta küsinud, aga nii igaks juhuks. arturil oli kõik see aeg nii põnev, et polnud lootustki teda "voodisse" saada. käis hoopis käbiga kiirteel pissil. see pole ju keelatud?

kui tantsijad kohal, käis kõik väga kiiresti: lapsed rihmutati tagasi kinni, mina näitasin meestele perset ja riietusin käbi tsiklivarustusse (jaa, isegi püksid läksid korralikult pigistades eest kinni!), mehed ühendasid autod ja läinud me olimegi.

minu esimesed lenksukilomeetrid sel hooajal! nautisin neid viis kilomeetrit, kui sain aru, et käbi on kubemeni autoaknast väljas, et mulle midagi öelda. "pane tuled põlema!" ma olin seda juba paar korda teinud, aga nüüd selgus, et valest nupust. mõistsin, et ma pole just pädevaim juht sel maanteel - pärast 11-kuulist sõidupausi - ja sinna see nauding sumbus. järgmised 30 km kartsin põtra ja enda järgmisi rumalusi ja kui linnas mõlemad ohud enamvähem nullitud olid, oli mul nii külm, et polnud enam võimalik midagi nautida.
aa, miks? ma ei oska slepis sõita.

uru magas kogu tee. artur jäänud susi hotelli juures magama. kodumajani oli kolm minutit ja oh seda kurjust, kui ta siis ärkas, pärast väsitavat päev ja kolme minutit sügavat und! toas arusaadavalt ei olnud ta nõus magama ega lahti riietuma, tema tahtvat mängida. olin lahke, et muidugi võib mängida. tõusis mu sülest, et minna, ja vajus tagasi - jalad ei kandnud paraku. nii sodi kainet inimest polnud mina enne näinud.

jama

kolm päeva tagasi me veel seda ei teadnud, aga meil on jälle remont ja eriolukord. leidsime nimelt tapeedi.

eile:

sulane:
täna:
edasine on aimatav, sest me leidsime ka arturi tuppa tapeedi. targu seda veel koju ei tirinud. üks jama korraga!

ema: pudelihari. isa: teadmata. otsivad kodu.

Agne says: tere Mari, kassipoega tahad?
Mari Öö says: ei
Agne says: väga ilusad ja armsad, täna öösel olin ämmaemandaks. punane, hall, must ja kirju
Mari Öö says: mulle ei meeldi kassid
Agne says: ok! arusaadav. aga kas tead kedagi, kes sooviks? mul selline huvitav lugu...
ühel päeval tuli Luisa (4a - toim.) koju, äärmiselt rääbakas pudeliharja meenutav olevus kaenlas kuskilt kalamaja pealt ja teatas: see kass vajab abi!
Agne says: kuna ta pidevalt küsib kassi-koera, olin talle rääkinud, et ärme võta, hoiame kodu vaba juhuks, kui keegi tõesti vajab abi.
niisiis taganeda polnud kuhugi.
ja see kass, see pudelihari läks 3 nädala jooksul üha paksemaks.
täna öösel siis saime 4 poega.
nüüd olen kassimammi. kõige hullem see, et kiindunud selle ööpäevaga poegadesse rohkem kui kassiema ja luisa kokku.
merekool ei tulnud kõne allagi - kaalul oli 4-aastase usk ellu.
kassiema ise ülinoor ja saamatu, tundub, et esimesed pojad. palun lahkesti ühendust võtta 5089443. mingi kuu aega peavad nad ikka veel kosuma siin.

milleks neile endurorattad?

oi seda imestust, kui ma kord avastasin, kuidas endurosõit tegelikult välja näeb. mäletate, jah?

nüüd ma sain teada, miks üldse metsa minnakse. kõik algab kaardilugemisest. seda, et käbi sõidab mööda meridiaane, olen ka rääkinud, nii naljaga pooleks. aga ükspäev siin uuris käbi tartu rattamaratoni kaarti, kuulas minu kui kolmekordse finišeerija härdaid mälestusi, ja imestas, et huvitav küll, pool rada jookseb mööda asfaltteid. ajasin muidugi vastu, aga tema jäi endale kindlaks. skrollis aga mööda kaarti et näed siit siit siit, see on asfalt, see lõik siin on ka kindlalt asfalt ja... vahepeal skrollis kogemata legendi kanti, aga põgenes sealt kiiresti - mis sest lugeda, see pole ju kaart, seal ei ole infot! soovitasin siiski tagasi infokasti juurde pöörduda ja selle abil kodeerisime lahti, et käbi uuris saateautode joont, mitte võistlusrada. võistlusrada on hoopis teist värvi ja jookseb ikka päris metsateid pidi kohe, vastavalt veterani meenutustele.

no siis ma natuke mõtlesin veel. asi on niimoodi:

ostnud mees mootorratta. sellise tavalise. ostnud kaardi ka ja tahtnud noh näiteks filjandi minna. vaatas, joon läheb, ja hakanud mööda meridiaani sõitma, ise näpuga järge ajades, et kaardil mitte eksida. sõitnud kohale ära, aga järgmiseks sõiduks ostnud juba enduroka, sest klassikuga oli päris raske ja vahel on äkki veel vaja kuskil sõita.
kaasaegsel mehel on muidugi gps ka. see on käbil näiteks selline, et kui paned kirja punkti, kuhu sihid, siis ta joonistab su hetkeasukohast sirge juti eesmärgini. mehe mure on siis mööda seda jutti kohale sõita. arusaadav, et on vaja enduroratast!
ja pole siis ime, et endurosõit on tore koosviibimine metsaserval limonaadi najal, sest no ei saa kaardi järgi kuidagi kohale, kuhu vaja!

laul värsketest emadest

pühendan selle postituse neile kümnetele kärulükkajatele, kes kadrioru pargi ilme täiendamas käivad.

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig, mis liig
kui seitse halba viiuldajat prooviks võtta SI-d
kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

lõpuks valgus tunnelis, ideed on paberil
summutavad hääled peas nüüd helid klaveril
lõpeb öö on valmis töö ja püha tõdemus:
töötamine öösiti on veider vabadus

kevad tartus -> tartu südames

veetsime viispäevaku tartus ja juhtus see, mis kolme aasta eest: ma tahan sinna kolida! kohe täna praegu. ja ehkki kohe täna praegu on töökoht mu viimane mure, pean ma töömuret nii suureks, et sellepärast ei koli. narr kahe aasta pärast ju tagasi kolida. eriti kuna me just kolisime.

tartus on ilus ilm! - rannikukliima imeb.
tartus on ilusad majad! - rannikul on ilusale majale kirjutatud "siin elavad ülbed rikkurid".
tartus on tudengid! - rannikul võivad ju ka olla ja arvuliselt isegi rohkem kui tartus, aga kus nad on? sulavad venelaste sisse ära nii et ei saa arugi.
tartus on laadad. - rannikul on ka, aga seal müüakse alati neidsamu kassidega pakse laste kampsuneid, sõltumata laada nimest ja aastaajast. ma ei ole turist, ma elan siin. palun müüge mulle puulusikaid ja roosipõõsaid!
tartus on raekoja plats ja vanalinn. - jaa, ma tean. ainult et ma pole turist, ma elan siin. tehke mulle ka raekoja plats, kus ma saan hindu vaatamata süüa ja juua tellida, eesti keeles, või lihtsalt niisama istuda ja seebimulle puhuda.
tartus tehakse asju inimeste jaoks! - rannikul tehakse poliitikat. ma pole valija, ma olen inimene!

mis siis teha? otsida kaugtöö võimalusi või tartus tööd ikkagi? on üks väljakannatatav alternatiiv: kalamaja. samas, kui ma kalamajas elasin, käis must samasugune kevad südames üle, nii et tartu kõrval kahvatub temagi. olgem ausad, kliima, tudengid, laadad, raekoda - kõik need punktid jäävad tartu kasuks üles ükskõik millises tallinna linnaosas elades. nii et siis ikkagi...?
(pilt on kolme aasta tagune.)

aga sool, suhkur, looduslähedane lõhnaaine ja maitsetugevdaja?

kes oleks võinud arvata, et 21. sajandi toidutööstuse võimete juures on veel olemas selliseid asju!

lill

üks mu orhidee ajab õievart! tasus ikka kolida!
taamal käbi paprikad. ilmselgelt on ta parem aednik kui mina.

kevadtrendid kodukujunduses

endalegi ootamatult olen sattunud 11-päevase rinnasõltlasega keset kapitaalremonti.

selline esik elutoast vaatajale:


ja selline välisuksest tulijale:


magamistoast on vaade katuseplekile ja -sarikaile ning aprillituultele:


ja kogu pere veetis päeva sinises toas, mis on muidu jõude ja rohkem kuurina kasutuses. see sinine hunnik voodis on kass ja kollane hunnik hiir.


avatus kodukujunduses on küll tore võtmesõna, aga oleme vist liiale läinud.

kahe lapse ema

ega üks sünnitusjärgne post peab igas heas blogis olema. ma mingit lugu ei hakkaks pajatama, mis kell mis juhtus, aga ma tahtsin rääkida, kuidas ma täna õues käisin. te olete siin viie päevaga päris uskumatuid asju korda saatnud. maja ette saab parkida! kõnniteedel saab käia ja üle tee saab minna ka sealt, kust vaja! tõsi, koerasitta on pea sama palju kui mõnel talvel lund.

aga mis peamine. kui ma majauksest välja astusin ja sõõmu värsket õhku hingasin, tundsin, et tõusen lendu. kaheksa kilo vähem kehakaalu ja kopsud täis päris hapnikku tekitasid tõelise hõljumise tunde. hõljusin poodi ja tagasi ja premeerisin end ühe väikse tomiga (jaaaa!).

kelle nägu on hiir?

olgu siingi hiir ette näidatud. jäädvustas fotopesa.

stereotüüp, ikka teie*

käisin kütet ostmas. meil on ju kaks kaminat. ja leidsin, et siinsamas sillamäel on "kodupood" ehk kopli kütteladu (mitte lasta end nimest eksitada), mis müüb puitbriketti.

no helistasin, et kas onu on seal. onu oli ülisõbralik, polnud seal, aga lubas helistada, kui läheb.
helistas.
läksin ka.
uurisin ja puurisin, kuidas erinevad tükid kaminas käituvad, ja otsustasime üheskoos, et ma proovin mõlemat sorti. minu jaoks avati tonnised pakendid, ühest võeti välja kümne- ja teisest 25-kilune kott. vastavalt siis ümmargust ja kandilist eksole.
teised onud vaatasid imelikult, aga see sõber muudkui rääkis mulle, mis vahe neil on ja millest neid tehakse ja et kaminas nad muudkui põlevad ja proovi siis jah mõlemad ära, siis tead, ja viitas samal ajal teistele et mine-mine ja tee siis see pakk lahti lihtsalt noh, kui ühtki avatud tonni parasjagu pole. teised siis tegidki. sõidutasid üksteist tõstukiga lae alla, et mu 25 kilu kätte saada, väga tore oli kõigil.
siis nad tõid need mulle kenasti autosse muidugi ka.
ja siis ma tänasin ja lubasin ära proovida ja tagasi tulla ja veel osta ja siis ei läinud auto käima. natuke muret see tegi, aga no kõne käbile ja mis seal ikka. meil just oli käivitumisega mingi nuss ja auto käis paranduses ja ma teadsin, et käbi olla kuskile koputanud ja siis käivitus, aga ma ei teadnud, kuhu. nüüd ta siis telefontsi õpetas ja ma pugesin peadpidi tagumise istme alla koputama. aga ikka ei käivitunud. aga onud muudkui piilusid uksest murelikult, mis ma seal pusin. just sõbralikult ja murelikult, mitte et "tra need rasedad on ikka lambad".
siis käbi juhendas edasi, et üks plaat tuleb seal tagumise istme all lahti kruvida. leidsin kruvika ja asusin kruvima ja käbi oli muudkui toru otsas. siis tuli juba sõber-onu abi pakkuma. ütlesin meelitatult, et näe mees telefonitsi aitab juba, ehk saan nüüd käima, aga aitäh.

pärast mõtlesin, et päris pädev olnuks vastuseks "mis viga, kas saab aidata?"-le vastuseks rehmata käega "ah, kütusepump nussib!"



* vastavalt vanale eesti traditsioonile tuleb ikka raseduse kestel selline olukord leida ja vastav postitus teha.

sisustusnädalad

meil on juba voodi ja vaip, testimiseks toodud koju kaht sorti kaminakütet ning reedel armusin ma ühte riiulisse, milleta nüüd köök päris nukker tundub. täna läksime otsustavalt ostma ja saime teada, et seda pole mitte kusagil enam. kas kunagi tuleb, ei tea. mis ma teen selles köögis nüüd! koli või välja!

aga otsingute käigus leidsin ühe sooduskupongi:

ei tihanud oma ekraani kääridega rünnata, nii et kui riiul kunagi peaks tulema, pean vist ikka täishinnaga võtma. aga noh, allahindlused polegi minu jaoks, reedel saime oma kalli vaiba kätte ja juba täna on see kenake protsent alla hinnatud.

järgmised väljakutsed:
tapeet (kolm!)
lampe (midagi kassi toa lakke ja midagi elutoa põrandale ja midagi master bedroomi seintele)

näitus sikupillis

kui väljas paistis veel päike ja lumi oli puhas, käisime kassiga majatagust mänguväljakut uurimas. tema testis liumäge, mina keskendusin munnidele.

verbaalne:
lahke:

ja kuri:

sada ruutu

noh,
köök on nüüd korras.
elutoas on ainult paar kastikest.
arturi toas on mänguasjad kastides ja raamatud virnades, sest riiulit tal veel pole, aga autod on vaibal nii, nagu härra soovib, nii et muuga ei põlegi. aga seal on ka kolm kasti hiire riideid, mis ootavad kummutit, ja mina ei tea, kust või millal see leitakse.
trepihallis on lisaks remonditavaarile kastid ja kotid igasuguste asjadega. ootavad kah kummutit. äkki täna saavadki...
meie toas on üks suur madrats ja üks suur riidehunnik. ootavad vastavalt voodit ja mingit lahendust. millist, teab vaid tuul.
"kuuris" on mõned kastid, millega pole kiiret. ja kodumasinad, mis ootavad uusi kodusid. ja külaliste voodi. ja kapp kuuriasjadega.
kaminad ootavad puid ja vannituba vanni.
muidu kodu nagu kodu ikka.
varsti ootame külalisi.

hüvasti, kalamaja!

me nüüd kolime ära.


ainult autod ongi jäänud pakkida. artur nõudis, et need tuleb viimaseks jätta. diivan veel jääb paariks päevaks siia, äkki tuleb külalisi...



kõige tähtsam kast. et ei juhtuks, nagu kassiga. ja et käbi teaks, milline kast kaasa haarata, kui peaks olema vaja.

kui me ükskord virgume

mul õnnestus vahepeal magada. (miks 3-aastasele on 1,5h piisav päevauneaeg, aga 30-aastasele mitte?!)
küsimusi neile, kes ei maganud: kas jälle sajab või ikka sajab?
ja miks sajab? kuhu see kõik ometi sajab? on see ikka lumi, mis sajab? ja kellele seda kõike vaja on?

kena valik

vahelduseks on põnev jälle statistikat kaeda. viimase aja põnevamad otsisõnad, mis lugupeetud lugejad mu blokki on viibanud:

Last 20 / 5000 Searchengine Queries Unique Visitors
14 Feb, Sun, 19:50:00	Google: tuule suund on nord
14 Feb, Sun, 21:22:10	Google: võta suhu
15 Feb, Mon, 01:27:36	Google: kuidas võtta süütust
15 Feb, Mon, 09:07:31	Google: müüa mootorratas
15 Feb, Mon, 10:19:46	Google: mari öö
15 Feb, Mon, 10:25:09	Google: mari öö
15 Feb, Mon, 13:31:30	Google Images: muffinivorm
15 Feb, Mon, 14:00:17	Google: ratas mehaanik
15 Feb, Mon, 15:48:22	Google: müüa mootorratas
15 Feb, Mon, 23:28:04	Google: tallinn libu
16 Feb, Tue, 08:08:44	Google: mari öö
16 Feb, Tue, 09:27:59	Google: mari öö
16 Feb, Tue, 13:09:35	Google: ruudu heegeldamine
17 Feb, Wed, 10:25:41	Google: mari öö
17 Feb, Wed, 19:16:57	Google: kirjand viisakusest
17 Feb, Wed, 20:08:59	Google: heegelduse mustrid
18 Feb, Thu, 09:39:17	Google: bizdets tähendab
18 Feb, Thu, 09:47:59	Google: mari öö
18 Feb, Thu, 10:04:14	Google Images: lootus matkad
18 Feb, Thu, 10:18:54	Google: 3A

loodetavasti sai süütusevõtja oma juhised kätte ja nautis (aitäh, udu, endiselt :) ).
pealinna libu osas pole ma enam nii kindel.

üks voodi on puudu

kas keegi müüks või teeks meile autokujulise voodi? noh nagu need on, puust äärtele on auto profiil joonistatud ja ääred ise kõrgemad, et piloot end öösel maha ei keeraks. poes on neid küll, aga meie eelarvest väljas...

emotsionaalne hommik

parkimismajast üle libeda panka rühkides pistsin alul tasakaalu nimel käe käbile pihku. siis tuli veider tunne.
"sa saad ikka aru, et me nüüd sisuliselt abiellume?"
käbi: "mis mõttes?"
"kolmkümmend aastat!"
käbi muie.
kehastusin kiiresti porisevaks abikaasaks: "sa oleks ikka pidanud lipsu panema."
käbi muie: "vähemalt pole ma teksadega!"
"mis teksadega, ise oled pealaest jalatallani tööriiete poe garderoobis!"
käbi muie.
olukorra tõsidus jõudis talle kohale 20 minutit hiljem, laenulepingu allakirjutamise hetkel. "2040!" oigas ta vaikselt.
"ma ju ütlesin, et me abiellume!" itsitasin mina.
pärast sai pruuti suudelda ja ma kahetsen tõsiselt, et ma polnud sebinud pruudikimpu, mis üle õla laenuhaldurile heita.

kauaoodatud kiri vioralt

Hello dear,
Ma nägin oma e-posti kaudu kontakti Interneti otsing.
Ma olen Miss Viora Jopel, 24-aastane. Olen Sinuga meil luua kooskõlas side-, vahetada kirju, osa teemasid, uuringud ja teavad üksteise hobid.
Minu hobid on laulmine, kirjutamine, lugemine ja reisimine.
Kas teil on yours? Palun võtke mind ja täpsustada, kui sa armastad laulmine.
Loodan kuulda teie kui kirjutad mulle.

palun võtke mind ka ja täpsustada, kui sa armastad mind.

tegelikult ma peaksin magama!

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
ega vist, vähemalt mitte passinime. öö sain... jüri öö järgi.

2. Millal viimati nutsid?
täna peaaegu, aga pisaraid ei tulnud. kass jälle köhib vist!!!

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
ma kirjutan tavaliselt arvutiga. sest mu käekiri läks reporteritöö käigus alul koledaks ja seejärel loetamatuks. kui tuleb jälle püstolreporteriks hakata, tuleb kas hankida Väga Väike Arvuti või jälle käsitsi kirjutama hakata. aga paar aastat on sellega rahu.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
mingi hea pasta, vist.

5. Kas sul on lapsi?
on, praegu veel üks.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
loodetavasti.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
kas see on õhk, mida sa hingad?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
ootan järjekorras, aga rasedaid nad ei lõika ja ilmselt ei ole ma ka kokkulepitud 5. juulil opilaual. nii et küsige kunagi hiljem uuesti.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
ma ei kujuta ette.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
kas inimesel peavad olema lemmikmaisihelbed?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
kui ilma saab, siis ei.

12. Kas pead end tugevaks?
mitte alati.

13. Milline on su lemmikjäätis?
väike tom. tavaolukorras see orikas, valge jäätis šokolaadiglasuuris. šokolaadikeelu ajal see väike tom, mis on vahvlituutus roosa jõhvikaplombiir jogurtiglasuuriga.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
ilmselt selle inimese silmatorkavamaid osi.

15. Roosa või punane?
päris kindlasti punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
ma ei julge öelda.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
rahale mittemõtlemist ja mingit puhkusereisi.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
kinopileti.

19. Mida hetkel igatsed?
kevadet.

20. Mida viimati sõid?
keedumuna. päriselt!

21. Mida hetkel kuulad?
ei midagi, aga kuulen tv3 filmi.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
ma ei oleks rasvakriit.

23. Lemmiklõhn?
ikka šokolaad vist.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
käbiga. ei, emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
oleks imelik mitte öelda jalgpall. aga viimati jälgisin iluuisutamist ja jäätantsu, nii et polnud asigi. nii et kõik oleneb süvenemisest.

26. Su juuksevärv?
red sunset by henna. eesti keeli? räme rooste, kui peeglit uskuda.

27. Su silmade värv?
täna roheline, homme hall. mõnel fotol on isegi sinised!

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.

29. Lemmiktoit?
kõik töötab ära, kui liiga palju saab. aga sushi ja itaalia asjad meelitavad alati. ja hea liha!

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
õnneliku lõpuga. ma jään kõiki neid õudukas juhtuvaid asju uskuma ja pärast ootama ju!

31. Mis filmi viimati vaatasid?
up in the air.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
käbi ruudulist hommikumantlit.

33. Suvi või talv?
kui peab valima, siis suvi, aga aastaajad võiks ikka vahelduda.

34. Kallistused või suudlused?
kallistused ja suudlused. eriti kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
šokolaad. vahukoor mingite marjade või asjadega.

36. Mis raamatut hetkel loed?
nüüd ma tulen!, toetuse vägi, sünnitus instinktide toel.

37. Mida su hiirematt kujutab?
touchpadi.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
aega luubis natuke.

39. Lemmikheli?
rõõmsameelselt mitte väga vara ärkav poeg.

40. Rolling Stones või The Beatles?
rolling stones ja the beatles. eriti rolling stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
portugal.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
kirjutamine ei ole ju eriline, vaid elementaarne? no viimasel ajal on mul välja löönud eriline oskus süüa igasugu sitta, mis vankrirataste alt näkku lendab kodu müümise ja uue ostmise porisel teel.

43. Kus sa sündisid?
tartus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
ikka mitu. täna ei hakka testima.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
neljapäeval. mitu tükki oli kohe.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
ma päris võõraid ei viitsigi lugeda enamasti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
ostaksin mõne hea sõbra blogiraamatu ilmselt, aga miks peaks blogisid raamatuteks tegema üldse?

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
kas ma mäletaksin oma seda elu? kui ei, pole vahet. kui jaa, siis mees. noh et saaks võrrelda.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
mmm...mmmehena? no mõne veeloomana, delfiinina näiteks. neil on nii mõnus elu.

50. Kes järgmisena?

jah, kes järgmisena?

otsekontakt

goethe instituudi kodulehel on kontaktide all kirjas ainult eri osakondade üldmeilid. aga nende all on õnneks link "kõik töötajad". sellele klikkides avaneb järgmine lahke luba:

kokkusattumused

kuna mul lõppes kolmas nädal kassiga kodus - lausa toas - ja ma olen sellest päris mätu, pakkus kassivanaema end täna kassi ohjama, et ma saaksin midagi muud teha. tegin siis: kõndisime käbiga natuke lumises kalamajas ja siis läksin kalori juurde heegeldama. magada ma käsu peale ei oska kahjuks ning kuskile kõrtsu polnud jaksu minna ega seltskonda ega rahagi. onu ise enda juurde rajule peole ei jõudnud, aga äkitselt koputas keegi aknale ja vehkis lõbusalt. tundsin ära ühe töökaaslase, aga ta elab pilistveres ja on viimased sada aastat olnud lastepuhkustel. miks ta kalamajas onu akna taga vehib? rääkisime natuke läbi köögiakna juttu. tema tulnud meie majja kolmandale kolleegile sünnipäevale, aga ei pääse majja. noh, leidis õige koha, kuhu koputada. andsin aknast võtmed, ta tõi uksest tagasi ja sünnipäevalaps tegi ukse vahel suitsu, kuni me kiire catch-up'i tegime. andis selgitada, millise ukse taga mina elan, miks ma naabri juures olin ja kes mu korteri ostis (ta olla sünnipäevalapsele öelnud vastuseks imestusele, kuidas ta oma võtmega sedasi väravast ilmub, et ostis siinkandis kinnisvara, ja kuna meie just müüsime, tegi too omad järeldused. ma itsitasin siis selgituseks küllatulnule, et me jah müüsime siin just ja tema omakorda järeldas, et sellepärast ma naabri juures elangi...). noh enam-vähem saime kõik järje peale vist.

hiljem kodus tšekkisin meili ja leidsin, et üks eesti (vähemalt) viiest mari sarvest on mulle facebookis sõnumi saatnud:

Tere,

mulle just helistati et ega ma pole Tallinas pangakaarti kaotanud. Ei olnud.
Telefon oli 5*2*7*3 juhuks kui sul peaks vaja minema.

Ole terve,
Mari

noh, kammisin esmalt läbi selle tasku, kus mul kaart me kalamaja kaemise ajal oli, ja siis teised kohad ka. helistasin ja leppisin toruvõtnuga kokku, et on jah minu oma ja et saadan ühe patsiga poisi sellele järele. helistasin siis käbile, kes teel nõmmelt koju, ja andsin aadressi ja numbri, et toogu ära. nüüd on kaart kenasti kodus ja käbi muheles minu räägitud loo peale, et ega see kutt polnud ka mingi lihtne mees - tema nimi olnud ka ahto.

olukorra tõsidusest šokolaadirindel

see on nüüd täpselt neli kuud tagasi, mil mul soovitati kuni hiire sünnini kakaost loobuda. ehk et ei mingit šokolaadi. üllatavalt kiiresti selgus, et šokolaadi on eluks tegelikult vaja - enne ma ei teadnud. aga kui vähe reaalselt üldse jääb võimalust millegi magusa söömiseks, üllatab mind ikka veel igal sammul. järgnev on neile, kes tahaksid olukorda süüvimata käega rehmata "ah ma saaksin vabalt šokolaadita elada!" või "mis siis ikka niiväga on, kui jätad šokolaaditahvlid koju ostmata?" ega tahvlid võibki ostmata jätta, aga see ei päästa mitte midagi. muustki jääb päris vähe järele.

jäätiseletist on valida ainult regatt või mõned nätsked vahvlitopsid. õnneks on üks jogurtiglasuuriga jõhvikaplombiir olemas.
küpsised mulle niikuinii eriti ei meeldi, aga valikus on vist enamvähem ainult tavalised ekstrad, piparkoogid ja juustupulgad. suurem osa küpsiseletist sisaldab ikka šokolaaditükke või lihtsalt kakaod.
kommiletist ma ei taha rääkidagi. karamell ja nätsukommid, palun! rafaellost oli juba oktoobris kõrini.
martsipan. tore asi, aga enamikel juhtudes glasuuritud. arvake, millega.
kohukesed? njet!
eile ostsin hematogeeni. kodus selgus, et isegi seda ma ei saa süüa, sest kojutoodud eksemplar oli šokolaadiglasuuriga. no kes võiks tulla selle peale, et kontrollida, kas selline toode sisaldab šokolaadi! noh, see jäi siis meestele ja ma seisin täna apteegis 10 minutit hematogeeniriiuli juures ja valisin hoolega endale sobivat.

järele on jäänud maasika toormoosiga pannkoogid, besee, sefiir (glasuurimata muidugi), soome laevalt toodud lagritsakarp ja puuviljad.

minu eesti

valmistudes hiirt vastu võtma ostsin kaks raamatut, mida olen ammu ihalenud. aga no pole raatsinud, raha tundub iga kuu üha vähem olema, mina ei tea, kuhu see kolmsada miljonit sai!
saage tuttavaks: üks ja kaks.

täna öösel nägin unes, et kui eile need kaks raamatut ostsin, siis kassas selgus, et rasedatele kompenseerib haigekassa 75% ulatuses sedalaadi kirjanduse maksumuse. rõhutati, et retseptiraamatud sinna hulka ei käi, aga minu need kaks pidada käima. "sellist eestit tahtsimegi!" rõõmustasin ärgates, kuni taipasin, et sellist eestit tegelikult ei ole.

köök, endiselt

jätkame köögi lainel. sest et lisaks muffinivormile saatis jõuluvana mulle tupperware küüslaugupressi ja proffide tordipritsi, bodumi imelise teepresskannu, übercooli klaasist põhjaga lahtikäiva koogivormi, taevalikult ilusa savist punamusta serveerimistaldriku... rohkem kohe ei meenu, aga ilmselgelt on ette nähtud veeta alanud aasta köögis. noh, siis, kui kass ja hiir parasjagu mahti annavad.

mis on hea ettekääne rääkida viimase aja leidudest ja julgustükkidest.
esiteks pakkus k mulle mandli-mandariinikooki, mis on lihtsalt uskumatu juba teoreetiliselt, aga praktikas... mmmmm!
teiseks serveeris ta sinna kõrvale imetabast jooki nimega "kuum õunamahl, kus ligund vürtsid". mmmmm!
kolmandaks kui üritasin ühel koosviibimisel mõni aeg hiljem sarnast jooki teha, täiendas teine k seda jää ja ginger ale'iga. mmmmm!
neljandaks võtsin julguse kokku ja ostsin turult lihtsalt ühe käntsaka toorest siga. ma pole kunagi selliseid asju teinud või kui, siis rangelt kokaraamatu järgi (alustades lihatüki kaalust ja kunagisest asukohast sea küljes, lõpetades kraadide ja kõige muuga). nüüd määrisin selle (kilone aba, kui te juba küsisite) lihtsalt soola ja pipraga kokku, praadisin küljed kuumal pannil pruuniks ja ajasin mingil temperatuuril paariks tunniks ahju. mingil hetkel keetsin natuke aega kartuleid ja panin need ka seale seltsi, vahukoort ka. liha - imeline! kartulid - imelised! kaste - mmmmm!

ja nüüd ma tellisin endale nigella raamatu ka.