emotsionaalne hommik
parkimismajast üle libeda panka rühkides pistsin alul tasakaalu nimel käe käbile pihku. siis tuli veider tunne.
"sa saad ikka aru, et me nüüd sisuliselt abiellume?"
käbi: "mis mõttes?"
"kolmkümmend aastat!"
käbi muie.
kehastusin kiiresti porisevaks abikaasaks: "sa oleks ikka pidanud lipsu panema."
käbi muie: "vähemalt pole ma teksadega!"
"mis teksadega, ise oled pealaest jalatallani tööriiete poe garderoobis!"
käbi muie.
olukorra tõsidus jõudis talle kohale 20 minutit hiljem, laenulepingu allakirjutamise hetkel. "2040!" oigas ta vaikselt.
"ma ju ütlesin, et me abiellume!" itsitasin mina.
pärast sai pruuti suudelda ja ma kahetsen tõsiselt, et ma polnud sebinud pruudikimpu, mis üle õla laenuhaldurile heita.
1 comment:
Mind pani see sinu kirjutis väga mõtlema, sest mul endal on varsti sama seis.
Leidsin ühest teisest blogist väga tabava luuletuse samal teemal:
Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...
Allikas: http://thredahlia.blogspot.com/
Mir
Post a Comment