kes teab, võibolla hakkabki nüüd nii olema. ma elan nagu mingis mustas augus. asju juhtub küll, aga ma ei oska või viitsi või suuda või taha neist kirjutada. isegi naljakaid ja häid asju tuleb ette, mis vääriksid, aga...
aga mis tuju sa tahad, kui nohud ja köhad ründavad lakkamatult nii mind kui arturit?
või kui mujal eestis on kelguilm, ainult meil siin värdjalik must maa?
või kui leivajuuretis mu käes muudkui sureb, ükskõik kui vägeva mullitava purgitäie ma kusagilt hangin?
või kui artur hakkas täitsa iseseisvalt uinuma, aga siis tuli aastavahetus ja ta oli neli päeva mujal ja nüüd toimub see ainult suure kisa saatel?
või kui nõudepesumasin ei pese potte täitsa puhtaks?
või kui arvutil üks klahv ei tööta ja nüüd tal on mingid tõrked ka ülesbuutimisel?
noh, täna ajasin lapse lasteaeda hoolimata igiköhast. sest et mina lihtsalt ei funktsioneeri, kui ma ei saa oma hummikuund. magasin 11-ni ja natuke on juba parem - näete, kirjutan! öösel ründasin teda unepealt sooja hanerasva ja villase salliga. eks saame imet näha. selgus, et ma olen seda hanerasva asja poolikult teinud - määrind küll sooja rasvaga, aga mitte villa sisse mässinud. iseasi, kuidas on võimalik rinda sisse mässida. villane sall küll, aga käed jäävad ju ette.
noh, kelguilma saime jõulukuuske tuues ja nüüd aastavahetusel lausa neli päeva. meil on selline kena traditsioon sõpradega veeta aastavahetus kusagil tsivilisatsiooni taga metsas. neli päeva ahjupuude tassimist, lauamänge, veini ja uudistepuudust. too aasta, kui artur sündis, jäi mul vahele, aga ikka viimsaed 6-7 aastat muidu on nii tulnud ja vist alati paksu lume ja siivsate miinuskraadide toel. üks aasta oli väljas -20 või -25 kraadi ja õues plastpokaalidesse valatud šampus muutus süldiks enne kui sa klaasi huulile tõstsid! tänavusest šampusest me keegi eriti rääkida ei taha, aga talve oli küll! (idavirumaal, kui kedagi huvitab.)
noh, juuretisega teeme nüüd inimkatseid, viies seda erinevate inimeste juurde. kas on asi juuretises, on alanud sitt leiva-aasta või olen ma leiva jaoks liiga kuri? esimene kuivas mul kappi ära, tõin tartust emalt uue. too oli kojusõidu ajal autos kaane all ja ei mullitanud minul kodus üldse nii hästi kui emal, aga natuke ikka. siis teatas K, et tema isa olevat unustanud juuretise kõrvale panna ja andsin oma jao talle. see olevat surnud. siis helistasin krt 10-le, kellel ka polevat. aga meil on üks naabermaja tädi siin, tollel parasjagu mullitavat. tuligi siis eila krt 10 mulle läbi miinuskraadide sooja purgiga ukse taha. ainult et kaas oli leivapojale kõvasti peale keeratud. päästsin teise kiirelt ja panin veel õhtul käima. radika kõrvale. mitu tundi hiljem oli kauss külm ja juuretis täitsa vait. peab ikka palju kurjust olema, kui selline mees paari tunniga siin sureb! AGA äkki suri miinuskraadide ehmatusse (ta oli ikka soojem kui kehatemperatuur, kui korraks õue läks) või purgis õhupuudusse... noh, viisin nüüd jahu krt 10-le, testime tema kurjust. aga kui temal ka ei tööta, on kuri ilmselt hoopis naaber, kes andis meile surnud juuretise. sealne peremees arvas, et peaks juuretise viima mõne hästi kurja inimese juurde koolitusele. siis saab seda pärast reklaamida kui eriti treenitud juuretist. ehkki ilmselt kui minu, ometi ju lahke inimese juures, suri juuretis paari tunniga, siis eriti kurja juures heidab vaeneke hinge juba maja nähes. et tuleks viia lahke inimese juurde, kes siis tasapisi kurjaks muutub. kuidas aga importida lahke kotta natukesehaaval kurjust, ei mõelnud me veel välja.
noh, arturit saab ilmselt üksi uinma treenida. mis on siiski üks kepp ja nuss ja hullumaja puffet, sest nüüd tuleb seda TREENIDA. nädala eest see TOIMIS. ta lihtsalt oli selleks valmis ja ma tabasin selle ära ja jätsin ta üksi uinuma, magamistoa uks lahti ja telekas vaikselt mängimas. vahel hüüdis appi, kui oli vaja tekki kohendada, a uinus kenasti. sel nädalal kisab, kui toast lahkun. muidugi võib ka alla anda ja naasta pikutan-ta-kõrval-kuni-uinub-siis-hiilin-minema juurde, aga kasvatuslikult oleks see rumal, sest ta mäletaks oma võitu väga hästi ja iseseisvalt uinumisele poleks lootust ilmselt järgneva aasta või poole jooksul.
noh, nõudepesumasinat aitab, kui neid potte enne pesu mitte masinasse kuivama jätta, vaid masina täitumist oodates natuke leotada-loputada. mida ma küll eile tegin, aga ikka on natuke kuivand jama potipõhja jäänud. see on sama närviajav kui pesumasinast väljuv puhas pesu, mis kaetud pabertaskuräti pudemetega. ma vahepeal mingi paar nädalat jutti ainult sellist pesu leidsingi masinast. meeleheitel koduperenaise närvikava tõsine test. a ei pannud nööri kaela!
ja üks legotükk kadus ka aastavahetusepeol ära. sellele eelnes tegelt ka hea uudis: ma sain tolle kätte. lakkuge panni, taani logistikud!
aga vot mis arvutit aitab, seda ma veel ei tea.