märke talveunest veel

reede hommikul oli üks kolmest korrast poolaastas, mil ma pidin kassi ise "tasteaeda" viima. no ei ole hommik minu aeg päevast! eelmisel korral pidin meid ühe rekka rataste alla surnuks litsuma, seekord nühkisin pärast kodus parkides autot tükk aega vasta naabri oma enne kui aru sain. siis veel tükk aega, enne kui autod jälle lahutatud sain. aga vist ei juhtunud midagi, vähemalt oma oma poolunes ei leidnud kummaltki autolt jälgi väiksemast ega suuremast hõõrumisest. võibolla nägingi unes seda?

pärast seda, kui olin reedel poeskäiguaja päevaunele kulutanud (teenitult, nagu näete!), pidin lapsega koos poodi minema. see oli üllataval kombel päris tore - kui me kahekesi oleme, on ta täielik kullatükk ja musterlaps ja parim sõber - ja ma ostsin nelja käigu jagu kaupu: forelli-köögiviljavorm, zuccinipirukas, juustu-brokkolimuffinid ja brownies. kes ja millal selle kõik pidanuks valmis tegema ja kes ja millal ära sööma, sellele ma oma väikest unist peakest muidugi vaevama ei hakanud. praeguseks on kaks neljast valmistatud ja osaliselt söödud, kaks ootavad oma aega.

hommikul sõitis menüüsse sisse veel ämm, ladudes lauale potitäie vürtside all ägava kiluga, kolmveerandkiluse kotikese räime ja teise samasuguse kilusi. räim oli õnneks puhtastatud ja kiluga kaasnes kolm imemaitsvat näidiseksemplari, mis juhtub, kui laotad mehed veerandtunniks ahjuplaadile ja katad santa maria ettevalmistatud kalamaitseainega. tõesti maitsev. "sa praed räimi? vajutis?" imestas kalor, aga sõi küll. aint kalahais on igal pool nüüd. räimed lähvad ilmselt pannile ja marinaadi.