mis kell on?

miskipärast kujutlesin, et hea kella jaoks on vaja loodi. aga tegelikult saab ju nii ka aru, et kell saab kohe poolkaksteist.

ilmaloitsud

tuleb pikem heietus, kus vähe vaimukusi. võtke seda kui matkatarkust number sada kuuskümmend kaheksa.

esimene kord ma ei mõelnudki seda nii tõsiselt, aga ma sain teada, kuidas see töötab. ühel maikuuõhtul tõmbasin haapsalus kardinad akna ette ja ütlesin oma kaaslasele: "kui hommikul kardinad eest tõmbame, on akna taga selge sinine taevas, puhub vaevumärgatav soe tuuleke ja tuleb mõnus piknikuilm. ja nii on see meil pärastlõunani."

kui hommikul kardinad eest tõmbasime, oli akna taga selge sinine taevas, puhus vaevumärgatav soe tuuleke ja tuli mõnus piknikuilm. võibolla ma polekski seost märganud, aga härrasmees küsis: "kuidas sa seda tegid?" muidugi võtsime sellest, mis võtta andis, kuid lõuna paiku hakkas ida poolt paistma jõhker pilvemass. hoidsin peo tõrjuvalt nende suunas ja ütlesin kaaslasele itsitades, aga pilvedele tõsiselt: "pärastlõunani püsivad nad eemal. siis peame niikuinii tallinnasse minema ja ilmast on ükskõik." pidasime paldiski tuulepargis piknikku ja vaatasime, kuidas jääkülm udu merelt maale tungis. ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna, aga enam polnud võimalik autost väljuda, ilm oli päris kohe ebameeldiv selline.

põhimõtteliselt sain ma teada, et kui selgelt ja kindlalt öelda, millist ilma sa soovid, siis see ilm on sinu päralt.

juulikuus elasime P-ga kaks nädalat jalgratastel eestimaa metsades ja teedel. ilmateadet enne ei uurinud, sest olime niikuinii valmis kõigeks. iga kord, kui matkatee keeras suure musta pilve alla, nentis P: "kaks võimalust." noh et kas saame märjaks või ei saa. vahel saime, vahel ei saanud. kaks võimalust, eks.

a no miks jätta asjad juhuse hooleks, kui võib otse öelda, kumba võimalust sa soovid. sügisesi ilmaloitse ma ei mäleta, aga talveks oli mul see asi päris hästi selge ja tegin kolmepäevase eksami:

plaanisime esimesel jõulupühal minna metsa piknikku pidama ja täiskuud tervitama. lubati kõrgrõhkkonda ja puha, nii et lootus kuud ka kohata oli suur. aga kui jõululaupäeval vaatas mu proua ema aknast välja päikesepaistesse ja nentis omaette: "uskumatu, et homme ladistab vihma!", läksin ma näost valgeks. "mis siin uskumatut on!" irvitab universum ja näitab, mida ta suudab, teadsin ma hästi. manasin omaette: "meil tuleb kena ja murevaba piknik, ehkki ilm on jahedavõitu - lõkketuld segavat tuult ei ole ja midagi ei saja, kuud näeme ka, natukenegi."

noh, kui autosse istusime, uskumatu lugu küll, ladistas vihma. me ei rääkinud sellest emaga. aga kui 24 kilomeetrit eemal autost välja astusime, oli väljas just see, mis tarvis: jahe, tuulevaikne, kuiv. paari tunni pärast tõusis kuu ja näitas end pilvede vahelt. kui kõhud täis, kuuga asjad ühel pool ja kõik pered autodesse pakitud, panime kojamehed käima. ladistas terve tee ning autost asju tuppa tarides saime läbimärjaks.

edasi oli plaanis tünnisaun, mille ajaks oli mitmes peas kõlanud tellimus täiskuule ja tähistaevale. aga vihma ladistas ju. mitte et see saunatamist seganuks. aga vot miskipärast, hoolimata terve päev kestnud kütmisele, ei läinud vesi ses tünnis sel õhtul soojaks ja me pidime loobuma. no missa ronid sinna leigesse tünni. ja vihma muudkui ladistas, uskumatu, eksju. aga järgmisel hommikul hakkasid samast riidast võetud puud, mis eelmisel päeval ainult vaikselt porisesid, heleda kuuma leegiga põlema ja lõunaks oli tünn valmis. ja õhtuks helendas tünni kohal süsimustas taevas godziljon tähte ja ilus täiskuu. just nagu tellitud.

sellega veel lugu ei lõppenud. nagu see tünnides ikka vahel juhtub, oli vesi mingiks hetkeks ebameeldivalt kuum. selle vastu aitab muidugi veest välja tõusmine ja tünniäärele istumine... kui just parasjagu ei tuiska või midagi. olin kohe täitsa vait seda tehes, sest ma olen näinud, mis juhtub, kui sa ütled "vähemalt ei tuiska" või midagi. aga siis ütles M kuumast veest selgesse öösse tõustes: "õnneks ei ole tuult, nii et saab äärele istuda. eee, mis hääl see on, auto või?" ei, kallis mees, see ei olnud auto, vaid tuul, mis metsatuka kohal puulatvades ulgudes sinu poole tuhises. minut hiljem oli kuu paksu pilve sees ja tünnis seisvad kuumad inimesed kaetud lumetuisuga. kuidas? kust? (miks, ma teadsin küll.) kõik jooksid tuppa. aga vesi oli soe, ma istusin üksi edasi. viis minutit hiljem oli kõik läinud. mustas taevas kõik need tähed ja hele kuu. kuhu tuul, kuhu pilved, kuhu tuisk? vot toda ei tea.

uuel aastal pidime P-ga metsa kõndima minema, aga väljas oli kole krõbe pakane. leppisime järgmiseks päevaks matka kokku ja ütlesime jutu lõpuks itsitades: "onju täitsa uskumatu, et homme on pehme mõnus talveilm ja sajab laia lund." no arvake ise. muidugi oli homme pehme mõnus talveilm ja sadas laia lund - esimest sel talvel.

nii et olge ettevaatlikud, mida te sõnute.