pärijate pärijad ehk ahnus ajab upakile

jutustus 21. sajandi eestist.

üks naine (N1) sai omandireformi käigus tagasi oma vanaisa talu maid ja metsi ja põlde ja mida kõike veel.
üks teine naine (N2) koos oma kahe vennaga sai teise poole sellest varandusest. nende vanaisa oli ka.
pärand splititi juppideks ja jagati ära. talukoht ise ehk see maatükk, kus peal omal ajal elumaja oli, jäi kaasomandisse: 50% N1-le ja 25% N2-le ja 25% viimase vennale.
N1 suri ära ja tema abikaasa härra K päris tolle 50%. N2 on minu vanaema, kelle isa sünnikodust käib jutt.

olgu öeldud, et puder keeb ümber 1,6ha väheväärtusliku maa läänevirumaa ühe asulatevahelise tee ääres. krundil on järel mõned suured puud, on aimata, kus oli maja, ning püsti on omaaegse lauda osati maakivist seinad, mida kohati katab mäda katus. pool krundist on sisustatud põldudelt korjatud juurikate ja kividega. ümberringi on lagedad põllud.

mainitud hoone, mis veel püsti, oli mustavate akende ja ustega. vald saatis omanikele kirja, kus palus hoonele ligipääs sulgeda, sest praegu tuuakse sinna prügi ja võib peljata ka püromaanide etteastet. seepeale helistas härra K meie omadele, kiruti ja halati pisut ja loodeti, et leiaks kellegi, kes selle risu omale võtaks, saaks vaevast lahti. helistati mulle ja küsiti, kas ma tasuta varemeid tahan. meie lendasime peale ja leidsime et miks ka mitte. ikkagi looga koht ("vanaema isakodu" kõlab ju uhkemalt kui "ostsin rapla taha onni"). neid kaht milli küll pole, et laudast maakivine häärber teha, aga hoovis oskame võsa ikka lõigata ja telke püsti panna. vähemalt on, kus jaanipäeva veeta või midagi.

noh selle jutu peale, et huvilised on olemas, arvas härra K, et ta nüüd mõtleb.

siis oli kuulda, et kohalik põllumees A, kes praegu härra K-lt sealsamas põllumaad rendib (võib arvata, et hingehinna eest), ostab talt need põllud ära. ja K müüb tingimusel, et A võtab selle laudarisu ka. risu hinnaks lepitud 20 000. A oli nõus. tähelepanuväärne on, et härra K saab müüa ainult enda kaasomandis olevat 50%. ja sellegi eelisostuõigus on teistel omanikel. aga teised andnud kunagi nõusoleku müüa, raha mõistagi pidi igaüks vastavalt oma osalusele saama. nii et härra K pidi laudarisu eest saama 10 000. ikka parem kui niisama anda eksju.

aga siis ütlesid meie omad, et pole vaja A-d selle risuga koormata, müügu põllud A-le ja me võtame siis 10 000-ga (mis oleks härra K jagu eksole) selle lauda ise ära. noh et jääks suguvõssa ja nii.

härra K teatas selle peale, et see on nüüd hoopis uus olukord ja seega uus hind ja ta mõtleb. ja saatis meie omadega läbi rääkima oma uue abikaasa lapsed. kes ei tahtnud muidugi 10 000-st kuuldagi, aga tunnistasid, et maakler oli nad natuke uljaks ajanud oma neljasaja tuhande jutuga selle maatüki eest. läbirääkimiste käigus midagi ei otsustatud ja lahkudes lubasid noored siis veel mõelda ja teada anda.

noh siis eile helistas härra K ja andis teada, mis välja mõeldud: kogu selle jama väärtus on 220 000 ("maa on väga kallis!") ja kui me tahame teda välja osta, siis see on 110 000. tegi ka juttu, et võiks lasta ära hinnata ja hindamise, mis maksvat 6000 krooni, kahasse maksta.

noh, helistasin siis täna suvalisele rakvere pindi maakler-hindajale, rääkisin loo ja kirjeldasin ausalt olusid. "maa 20 000, kokku 50-60 000," oli selle esmane kokkuvõte.

kui härra K sellist alatust kuulis, muutus ta jutt juba kesse-jaksab-lugeda-mitmendat korda: hindajad ei tea midagi, tema maakler ütles talle 220 000 ja tema jääb enda juurde ning kui meil on huvi, me võime ju lasta ära hinnata, aga oma kulu ja kirjadega ja teda see dokument ei huvita, see krunt maksab 220 000 ja kõik! noh meie muidugi otsustasime selle peale kiiresti, et pühkigu perset oma varandusega.

nii jäi härra K ilma sellest 10 000, mis ta oleks saanud põllumees A-lt, ja seejärel sellest 30 000-st, mis ta oleks saanud turuhinna järgi kaasomanikelt. küll aga saab ta veel 20 aastat istuda oma mädanevate varemete otsas, maksta igal aastal sada krooni maamaksu ja õhata, et ta on rikas mees, tal on veerandmilline maatükk virumaal!

härra K on 80-aastane.