milleks neile endurorattad?

oi seda imestust, kui ma kord avastasin, kuidas endurosõit tegelikult välja näeb. mäletate, jah?

nüüd ma sain teada, miks üldse metsa minnakse. kõik algab kaardilugemisest. seda, et käbi sõidab mööda meridiaane, olen ka rääkinud, nii naljaga pooleks. aga ükspäev siin uuris käbi tartu rattamaratoni kaarti, kuulas minu kui kolmekordse finišeerija härdaid mälestusi, ja imestas, et huvitav küll, pool rada jookseb mööda asfaltteid. ajasin muidugi vastu, aga tema jäi endale kindlaks. skrollis aga mööda kaarti et näed siit siit siit, see on asfalt, see lõik siin on ka kindlalt asfalt ja... vahepeal skrollis kogemata legendi kanti, aga põgenes sealt kiiresti - mis sest lugeda, see pole ju kaart, seal ei ole infot! soovitasin siiski tagasi infokasti juurde pöörduda ja selle abil kodeerisime lahti, et käbi uuris saateautode joont, mitte võistlusrada. võistlusrada on hoopis teist värvi ja jookseb ikka päris metsateid pidi kohe, vastavalt veterani meenutustele.

no siis ma natuke mõtlesin veel. asi on niimoodi:

ostnud mees mootorratta. sellise tavalise. ostnud kaardi ka ja tahtnud noh näiteks filjandi minna. vaatas, joon läheb, ja hakanud mööda meridiaani sõitma, ise näpuga järge ajades, et kaardil mitte eksida. sõitnud kohale ära, aga järgmiseks sõiduks ostnud juba enduroka, sest klassikuga oli päris raske ja vahel on äkki veel vaja kuskil sõita.
kaasaegsel mehel on muidugi gps ka. see on käbil näiteks selline, et kui paned kirja punkti, kuhu sihid, siis ta joonistab su hetkeasukohast sirge juti eesmärgini. mehe mure on siis mööda seda jutti kohale sõita. arusaadav, et on vaja enduroratast!
ja pole siis ime, et endurosõit on tore koosviibimine metsaserval limonaadi najal, sest no ei saa kaardi järgi kuidagi kohale, kuhu vaja!