elu on seiklus ehk kuidas me meeste tantsupeol käisime

väljakutse: meeste tantsupidu, kaks last ja kole ilm. vastu võetud!
abinõud: ema arturit süles hoidma. kutsutud ja kohale ilmunud.

pidu pidi algama kell 19, sõit kestma kaua ja uru enne pidu kere täis tankima. eesmärgist startida kell 15 hälbisime ainult viis minutit. üks ebaõnnestumiskoht ületatud.
artur pidanuks linnapiiril uinuma. uinus kusagil viitna mail. teine punkt mitte väga õnnestunud.


käbi pidi aitama enne pidu sahmida. 100% õnnestus, alates parkimiskorraldusest ja uru hoidmisest, lõpetades tantsijate ööbimiskohas toitmise võimaldamisega ja tribüünidele juhatamisega.

tribüünile pidime jõudma ja mahtuma. check!

uru pidi kogu etenduse kukupaina linas magama. ei maganud, poole tunni pärast pidin ta välja kiskuma ja ülejäänud etenduse (jah, isegi paljad keskkoolipoisid) magas ta mu kätel, avades silmad vaid pilguga küsimiseks "kas kõik on okei?", kui muusika väga valjuks ja/või dramaatiliseks läks. kaks tundi viitpoolt kilo kätel hoida ei olegi nii kerge!

pärast etendust pidime teda jälle toitma. taas erinevalt plaanist klassiruumis, nii et superluks. artur seni joonistas tahvlile autosid, taevaid ja vihmu.


noh ja siis pidime veel ainult koju jõudma, aga siin on seiklusliku osa algus.

pakkisime naised-lapsed autosse ja käbi zebrale ning keerasime ninad tallinna poole. või õigemini enne viimast keeramist lõi auto armatuur tuledesärasse ja ma andsin käbile törtsu signaali, et ta selle rondiga läbi räägiks. õlituli, mingi ohutuli, veel paar tuld, kõik punased. käbi vaatas et õli on (nii et vabalt või asi õlis olla eksole), gaasi andes tuled kustuvad, ja leidis, et sõidame. kui nii, siis nii.

pärast viitnat polnud asi enam pööretes: raadio jäi vait ja kõik hoiatustuled igal pöördel põlemas. väike arutelu ja käbi sõnastas enda pakutava diagnoosi: genekas ei lae. sellises autos olin ma varem ka istunud ja toona jäi see auto seisma. kuna koduni oli üksjagu maad, oli selge, et kusagil sel teel me jääme seisma ja mingist abist sõltuma, et ööseks kotile saada. kust ja millist saab, ei kujutanud ma ette. mõtlesin muretult, et vähemalt on uru söödetud ja rinnad kaasas, kui ka nälg peaks tulema, riideid oli kõigile ka piisavalt ja termos teed täis. nii et vähe oli asju, mis meid öisel maanteevangistusel oleks häirida saanud.

uus start oli autole päris vaevaline, köhis ja puhises, aga saime ikka hoo sisse. ainult parktulede najal, et kaugemale sõita jõuaks. käbi sõitis tsikliga ees ja näitas selle laternaga, kus tee on. raadio oli ka vait ja rohkem elektrit me kokku hoida ei mõistnud. auto ise mõistis: üks hetk hakkas spidomeeter seierit seinast seina loopima ja kukutas siis nulli. odomeeter ka ei tiksunud enam. mõtlesin, et helistaks linnas kellelegi, et pangu saapad jalga ja visaku köis õlale ning hakaku vastu sõitma, aga ei kujutlenud, kellele. käbiga ei saanud arutada, tal polnud telefoni kõrvas, ja seisma polnud mõtet jääda, targem tundus veereda, kuni saame, küll pärast on aega rääkida.

see "kuni" kestis kuusaluni. reeturlik pikk lauge tõus tappis me hoo ja sinne me kustusime, alul viimasedki tuled ja siis mootor.

käbi helistas tantsijatele, kes pisut enne meid startisid. need keerasid oma traktori maardust tagasi ja kuni kuusallu jõudsid, sain ma uru tankida - ega ta küsinud, aga nii igaks juhuks. arturil oli kõik see aeg nii põnev, et polnud lootustki teda "voodisse" saada. käis hoopis käbiga kiirteel pissil. see pole ju keelatud?

kui tantsijad kohal, käis kõik väga kiiresti: lapsed rihmutati tagasi kinni, mina näitasin meestele perset ja riietusin käbi tsiklivarustusse (jaa, isegi püksid läksid korralikult pigistades eest kinni!), mehed ühendasid autod ja läinud me olimegi.

minu esimesed lenksukilomeetrid sel hooajal! nautisin neid viis kilomeetrit, kui sain aru, et käbi on kubemeni autoaknast väljas, et mulle midagi öelda. "pane tuled põlema!" ma olin seda juba paar korda teinud, aga nüüd selgus, et valest nupust. mõistsin, et ma pole just pädevaim juht sel maanteel - pärast 11-kuulist sõidupausi - ja sinna see nauding sumbus. järgmised 30 km kartsin põtra ja enda järgmisi rumalusi ja kui linnas mõlemad ohud enamvähem nullitud olid, oli mul nii külm, et polnud enam võimalik midagi nautida.
aa, miks? ma ei oska slepis sõita.

uru magas kogu tee. artur jäänud susi hotelli juures magama. kodumajani oli kolm minutit ja oh seda kurjust, kui ta siis ärkas, pärast väsitavat päev ja kolme minutit sügavat und! toas arusaadavalt ei olnud ta nõus magama ega lahti riietuma, tema tahtvat mängida. olin lahke, et muidugi võib mängida. tõusis mu sülest, et minna, ja vajus tagasi - jalad ei kandnud paraku. nii sodi kainet inimest polnud mina enne näinud.