tallinn-riia-düsseldorf-tallinn

kes veel ei tea, siis käbile tõi jõuluvana kaks maikuist lennupiletit tbilisisse ja tagasi. ma ei suuda hetkel seda enam päris arusaadavalt (isegi endale arusaadavalt) seletada, aga no gruusiasse me tookord ei läinud. 

aga läksime siis üks teine kord autot tooma, mis oli meil mõttes ammu ja pidime teoks tegema pärast gruusiat. nüüd siis natuke nagu selle asemel.

reedel lendasime düsseldorfi. see on läänesaksamaal. pileti ostu hetkeks polnud meil veel kontakti ühegi automüüjaga, nad lihtsalt ei võtt telefoni. aga oli info, et sealkandis on euroopa suurimad automüügiplatsid, ja hirmus ka teisest soodsast lennupiletist ilma jääda võtsime ära, et no kui seda autot ei saa, mida püüdma läheme, võtame paari soti eest mingid rattad alla ja kruisime koju - reisi oleme ikka ju saanud. ma küll ütlesin 20h enne lendu käbile, et enne me õhtul magama ei lähe, kui teame, mida teeme pärast lennujaamas kottide selga ajamist. kuhu suunas astume, kellele helistame?

aga järgnenud tunni jooksul võttis müüja toru. asudes 120 km kaugusel me lennujaamast ja rääkides käbiga vabalt vene keelt, mis võttis vähemalt osaliselt maha mure saksa keele oskamatuse teemal. müüja õpetas ka, kuidas lennujaamast temani saab, rongijaama lubas lausa vastu tulla.

eks ta pea ees männiku karjääri kargamine oli. aga lennud (no vahemaandumine oli) toimusid, kotid toodi ka õigesse kohta, rong viis münsterisse ja onu tuli ka vastu. platsil oli olemas me loodetud auto, mis töötas ja kus ei olnud suitsuhaisu (üks mu suurimaid hirme). tagasilöök tuli siiski: ehkki tööpäeva lõpuni oli terve tund, ei saanud tehingut vormistada. aga onu väitis, et hommikul saab, mis sest et laupäev. tutvustas linna, lubas oma arvutis guugeldada, küütis odava hotelli (klassikaline "pean siin kõrtsu ja üleval on paar tuba, kui sa koju ei jaksa minna") ukse ette ja õpetas, kuidas vanalinna kaema pääseb. kell üheksa hommikul lubas tagasi olla ja meid naaberlinna arki viia.

õhtu veetsime münsteri olemusega tutvudes ja ette rutates võin öelda, et see oli üks selle reisi ägedamaid kohti. mulle tundub, et sellepärast, et seal oli kõik tehtud linlasele ja väga vähe autodele/rahale/bossidele ning seal ei olnud üldse turiste.

hommikul viisime raha üle tee pagariärri ja lugesime vastu saadud saiade ja kohvi kõrval telefonitsi tabule ette saksakeelsed dokumendid, mis me eelmisel õhtul auto hinna sulas lauale lugedes olime saanud. midagi kahtlasti ei leidunud. ja viis enne üheksat oli aleksei kohal.

aleksei oli 1996. aastal kasahstanist saksa tulnud sõbralik mees, kes inglise keelt rääkis sama halvasti kui mina venet: aru sai, aga vastas teises keeles. käbi siis vahendas, kui me üksteist ei mõistnud. alekseil on oma väike autoplats, kuhu toovad ülejääke elanikud ise, aga ta ostab ka suurtest poodidest, kuhu elanikud ka oma jääke jätavad, kui sealt tutika ostavad. suuri "bazare" eriti ei soovitanud.

münsteri lahendus: on autotee, on äärekivi, on jalgrattatee, on puuderivi, on kõnnitee. mitte keegi ei sega teisi ja kõigil on ruumi.

aga rääkis, et münsteris on 300 000 elanikku ja keskmiselt on igal neist kolm jalgratast. ja päriselt ka, seal linnas ON miljon ratast ja nad kõik sõitsid kogu aeg ringi ja neile oli tehtud see nii mõnusaks, et ma tahaksin olla jalgratas münsteris! eestis ta käinud ei olnud, aga kasahstani olevat küll auto viinud. see oli väga palju tuhandeid kilomeetreid. ja iga päev võtab ta oma müügiplatsilt selle auto, mis täna meeldib, kruvib ajutise numbri külge, ja sõidab. "every day!" kinnitas ta naerdes.

naaberlinna ark's istusime tunnikese järtsis ja jätkasime ilma ja üksteise elu analüüsimist. siis läks aleksei selle onu juurde, kes neil seal numbrimärke pressib, ja tuli tagasi murelikult telefonikõnesid võttes. selgub, et laupäeviti ei väljatata kahenädalast transiitnumbrit, nagu meil vaja on. saab ainult viiese. no meil on lapsed veel kaheksa päeva vanaema juures ja ei tule kõne allagi puhkuse katkestamine varem. sakslast niuke värk muidugi ei huvita ja kuna on laupäev, siis pole varianti. aleksei ajab kiiresti telefonitsi korda kindlustuse asjad (olude muutudes tekkis see vajadus ja ta lahendas hoobilt) ja saame oma viiepäevase numbrimärgi. kuupäev, kurask, suurelt erekollaselt peale pressitud. dokumentides omanikuna kirjas anto. tagasisõidul münsterisse laskume lingvistilisse analüüsi: saksa keeles hääldub h ainult koos c-ga kirjutatuna, ilma pole olemas. ja no mis nimi see ahto üldse on niuke, eksole, ja õige mehe nimes on ikka n alati olnud! tagasi aleksei koduplatsil, selgub, et ta vene semu on kindlustuse kah anto nimele teinud, ehkki aleksei talle käbi passi sisu smsi korrektselt ümber toksis. tundsin end koduselt, kuuldes esimest korda aleksei suust tervet rida pljääde. lõpuks itsitasime kõik tegelt. kui anto, siis anto.

kuni ma facebooki olulise teate postitan, kolib käbi me varustuse aleksei autost maazdasse. tundub veider, aga nüüd võime autosse istuda ja minema sõita. sinna, kuhu tahame. oma lahtise autoga.

paneme paagi täis ja asume teele. veel teadmata, mis me nende ainult viie päevaga teeme. tegemist on ausa saksa pornoklassikaga: sina valmistud suuremaks naudinguks, aga "hans" karjub "schnäller, schnäller!"

noh, esimesel päeval sõidame läbi kogu saksamaa. kiirteedel, sest meil on plaanis keskenduda tšehhimaale. pikema peatusega frankfurdi külje all dreieichis, kus tuleb esimene suurem ekslemine, aga sellegipoolest jõuame õigeaegselt, kuhu vaja: enne sulgemist ilmatu suurde decathloni spordikaubamajja. esimese asjana tõstame sealt korvi peretelgi, mida me oleme endale tahtnud juba kolm või neli aastat, aga seni pole õnnestunud. nüüd vaatame veel natuke ringi ja tund hiljem olemegi kassas. 

käbi uurib taskulambiga igat autosoppi.

pimedas pargime nürnbergi taha metsa, nagu hommikul tekkinud plaan ette nägi. kämping on ebasaksalikult metsik, aga saksalikult laitmatu varustusega, mis sanitaarsõlme puutub: villeroy ja boch! mingi tähtis matš on kogu platsitäie pundikaupa telkude ette naelutanud, ilmselgelt erinevate bändide poolt karjutakse kord ühest servast, siis teisest. ignorantsete idaeurooplastena tegeleme olulisemaga: mina söön frankfurdi teisest küljealusest väikelinnast pärit hiina toitu ja joon sooja õlut, käbi uurib taskulambiga igat autosoppi. 

millalgi hommikul, pärast unistest väikelinnadest mitte väga glamuurset hommikusöögi otsimist, siseneme tšehhi. oleme otsustanud, et keskendume kahele punktile ja seejärel põrutame, nagu hans käskis, "schnäller, schnäller!" kolmapäevaks koju ja paneme auto ära. aga et puhkus ei katkeks, magame kodus salaja ära ja siis põgeneme oma legaalse autoga kaheks päevaks riiga.

esimene oluline punkt tšehhis on Český Krumlov, mõnedel andmetel maailma kõige ilusam vanalinn. 


on unine pühapäev ja vaatamisväärsuses aelevad ainult turistid. ja nende teenindajad. teenindajatest rääkides olgu öeldud, et saksamaalt idaeuroopa plokki sisenemine on paras šokk. nagu eestisse oleks sattunud. ainsad kenad inimesed on suur hulk hiinlasi, kes siia kuidagi mingi konteineriga on sattunud ja müüvad nüüd vanalinna uberikes seda kaupa, mis nendega koos konteineris oli. pean tunnistama, et mulle meeldis see kaup, ostsin kaks salli ja ühe käekoti (mis järgmisel hommikul juba natuke nagu purunes) ja käbi veel sunnid kah.

pühapäevaõhtune tee prahasse, mille oleme hääletanud teiseks tšehhi pidepunktiks me "schnäller, schnäller!" tuuril, on omaette vaatamisväärsus me vähereisinud silmadele. pühapäevaõhtuse praha ummik näib algavat 56 km enne prahat. õnneks siiski laheneb 30 km hiljem. käbi on haige.

mingit öömaja me prahas pole bookinud, sest me ju ei teadnud, millal me kuhu satume. teel polnud võimalust ka, kui täna lõpuks teada saime. sihime vanalinna suunas ja hakkame sealt ümbert hostelite või ühe tärni silte otsima. on täitsa täitsa pime. kui pargime auto, et korra kaarti vaadata ja ehk võtta kõne mõnesse lonely planeti soovitatusse - meil on hilja, on pime, on haige -, silmame täpselt parkimiskoha kõrval hosteli silti. neil on tuba, neil on tasuline parkimiskoht, nad võtavad eurosid, naabertänavas on valveapteek. koht kannatab küll ahelsuitsetajaist retseptsionistide ja tõsise infotehnoloogilise vaeguse käes, aga me ei viitsi enam. toome käbile apteegist tšehhikeelset imerohtu, ta keerab üleni värisedes seitsme kampsuni sisse mässituna magama ja ma üritan sooja saksa õllega facebooki logida. tund hiljem loobun, see arvuti ei vea välja. retseptsionistist on järel vaid suitsurõngad ning soome tüdrukud on läinud välja. ma üksi ei taha.

hommikul on tšehhi imerohi käbi tagasi toonud. veedame pika päeva kõikjal. praha ööelu osas olen eriti põnevil, lootes igal tänavanurgal moosekante kohata. mingi kell märkangi, kuis igasugu pillikohrvitega varustatud rahvas vanalinna poole voogab. sätime kah sammud sinna, aga seal on kõik samamoodi nagu päeval. turistid söövad peentes restoranides ja meie tänavatoitu, vene uusrikkad filmivad ipadiga astroloogilist kella (mis õhtul enam ei esine) ja mitte keegi ei laula. kuuleme paari kõva bändi kuskilt hästi peidetud lokaalist eemalt, aga meil pole huvi umbsete lokaalide vastu. lõpuks mõistan, et asi pole prahas, vaid esmaspäevas, ja kobime kotile.

teisipäeval hakkame tulistama. hommikusai viimaste kõššide eest, nagu käbi tšehhi kroone nimetab, ja poola poole ajama. kolmapäevani kehtib me autonumber. kümmekond kilomeetrit pärast poola sisenemist on tee ääres see hääletaja, kelle peale võtmist oleme kaalunud. et kui on üks ja tundub okei ja ta asjad mahuvad ära - meil on ometi väikene auto ju - siis võiks ju võtta. noh, siin ta nüüd on, soniga poiss, habetunud nägu, suur seljakott. pärast mõlemapoolset avalauset ("hello!" - "do you speak english?") veerin ta särgilt: EESTI KAITSEVÄGI ja küsin, kuhu läheb. "koju," kehitab õlgu. "no lähme siis koju," kehitan vastu. asjad mahuvad ära ja poiss peab mu taga kaks pikka päeva vastu, ju siis ei olegi nii väikene auto.

need kaks pikka päeva on poola ja baltikum. meie pole seda kõike enne näinud, mis poolas toimub, aga kõik ülejäänud, tundub, juba on, ega jõua ära imestada, kuidas meie ei ole. nii et ma jätan need emotsioonid käbiga jagamiseks ja säästan teid.

kolmapäeva õhtuks oleme igatahes nõmmel. paneme poisi rongipeatusse maha ja läheme pudeli sooja šampusega motoklubisse liike tegema. ja siis koju salaja magama. hommikul enne kukke ja koitu viib käbi auto nüüd juba illegaalse auto esmalt ark-sse registreerimiseelsesse ülevaatusse, ruilasse sumpsi kinni keevitama, tagasi arki arvele võtma ja kuskile ülevaatusele. kindlustus ainult puudu, jätame auto valvega tasuta parklasse, võtame tojoota ja kaome riia suunas.

suveniiride lahti pakkimine kahe sõidu vahel. 

riias on kohutavalt külm ja me eelmisel päeval fluent englishes bookitud backpackers hostel osutub vene ehitajate ühiselamuks riia keskturu territooriumil. soovime üksteisele häid jõule (no jõuluvana tõi need piletid ju) ja katsume üle saada soovist minna linna ja võtta ükskõik milline hotellituba (või üks suur valge monastirskaja izbaa). selle asemel lähme sööme viisakas kohas peent toitu ja jätame korraliku tipi, heidame mündi ka me õhtusööki amuseerinud tänavamuusikule ja lõdiseme "koju". kus ma kallan veel alkoholi kurku ja panen ruttu silmad kinni, sest see on ikka päris masendav, kus me oleme.

hommikul tundub kõik juba palju ilusam. inimene harjub tõesti kõigega. veeretame välja oma jalgrattad, mille auto katusel kaasa võtsime, ja suundume linna mõõtma.

ja õhtul on riias KÕIK maailma kõige paremad tänavamuusikud koos.

 riia on uus praha!