it's back!

ma ei ole sellest vist väga põhjalikult rääkinud, aga on aeg.

kunagi keegi sõnastas selle väga kaunilt: "sul on halb it-aura."

armsad lugejad, mina olen mari öö ja mul on halb it-aura.

see väljendub tehnikaseadmete - nii elektroonika, infotehnoloogiliste seadmete kui vahel ka sisepõlemismootoriga isendite käitumises minu käe all viisil, mis asjatundjate hinnangul ei ole seletatav ega võimalik. see on muide ka võimas takistus, miks ma ei lähe kunagi tele- ega raadioajakirjandusse enamaks kui mingiks toimetajaks või assistendiks.

näiteks võib juhtuda, et ma istun autosse, millega keegi teine just veerandtunni eest maja ette ja see ei käivitu. siis ma võin helistada ahto24-abitelefonile (käbile noh) ja lasta tal telefonis kuulata ja täpselt talle kirjeldada, mida ma teen ja mida auto ei tee. kuna telefonitsi näib kõik õige, sõidab käbi teisest linna otsast kohale, et asja lähemalt uurida, sest jama on vist mastaapsem. sõidab kohale, tulen eest ära, istub autosse ja... käivitab selle esimesel katsel. mis viga oli ja miks mul ei õnnestunud, pole teada. pole päris geelküüntega tehnikavõõras tütarlaps justkui, enne ja pärast ikka ka autosid näinud ja käivitanud ja sõitnud, aga vot oli niuke lugu.

teinekord juhtus, et ülikoolis vahetati nädalavahetusel serverit. füüsiliselt kohe. hoiatati ka, et esiteks ei saa asjadele sel vahetusel ligi ja teiseks võib midagi pahasti minna ja asju ära kustuda, nii et tehke väärtuslikust koopiad. mul midagi huippuägedat nagu polnud ja lootsin lihtsalt, et salvestatud vahvad kirjavahetused jäävad alles. olin just olnud ebatavaliselt virk salvestaja-katalogiseerija ja mul oli inboksis ainult 18 kirja, ülejäänud vajalik kraam kõik seal, kus vaja. vot ja kui esmaspäeval pinetama istusin, oli mu meilboksis ca 86 kirja, muude hulgas a) neid, mis ma olin varem kataloogidesse tõstnud; b) neid, mis ma olin ära kustutanud, ja unixis väidetavalt oli kustutamine igavene; c) lugemata kirjade all esitleti suvalist kraami. rääkisin kummalisest seisust sysadminile ka, aga ta ainult naeris, et nii ei saa olla, et kustutatud kirjad tagasi tulevad. aga no tulid! 

telefonidega ei ole lihtsam. see vana kõigekindel samsung mul, see mõnikord ei kuule, mis ma räägin. või kui kuuleb, siis vähemalt ei vahenda vestluspartnerile. aru saan sellest siis, kui olen tükk aega jahunud ja siis hakkab kostma "halloo, halloo, kuuled vä, halloo!" no kuulen küll, sina mind ei kuule! siis aitab, kui kõne katkestada ja uuesti helistada. seda tegi ta suvalistel hetkedel, sugugi mitte iga kõne või päev. viisin garantiisse ka kord ja sain sama targalt tagasi, kaasas dokument garantiipoistelt, kus kirjas "viga ei ilmnenud.

mullu augustis ostsin nutifoni. see hakkas üsna varsti tegema niukest trikki, et käitus, nagu ma vajutaks mingeid asju. tegelikult ei vajutanud või vajutasin midagi muud. tema sisenes suurneva hooga omatahtsi ise menüüdesse-otsingutesse ja surises ikka täisa pikalt pihus, kuni lõpuks oli enamasti ees teade "not found, speak again" vmt, no nagu ma oleksin üritanud häälkäsklustega guugeldada. panen käe südamele ja tunnistan, et ma ei tea tänase päevani, milliste kombinatsioonidega selline võimalus avaneks, kui ma päriselt tahaksin nii teha, aga minu telefoni uskumist mööda tellin ma vastava otsingi kümneid kordi päevas. back-nupp selleks hetkeks tavaliselt enam ei funganud ega üldse ükski minu sõrmeviibe sel ekraanil, lühisest aitas välja "klahvilukk" peale ja maha lülitada. jama iseenesest elu ei seganud, see ekraanilukustus sai mul väga käepäraseks päästevahendiks ta jamade seest. aga lõpuks juhtus juba nii, et ma ei saanud kõnedele vastata, sest ta lihtsalt ei allunud mu viibetele. niisiis nädala eest võtsin aega see masin lõpuks garantiisse viia. seniks kolisin samsungile üle. tolle vead pole ilmnenud, aga mul pole eriti ka kõnevõimalusi olnud seoses siin kirurgide külastamisega.

täna sain teate, et telefon hooldusest tagasi, võib järele tulla. letis oli seesama nunnu poiss, kellele ta viisin. kättesaamine oli päris pidulik, telefonil oli nunnu karp ümber, kaasa pakitud ekraani pühkimise lapike. ei hakanud poes kaarte ümber kolima, mõtlesin üksi kodus omaette põrandale maha istuda ja nautida, ikkagi nagu uus ju! paberile olid hooldusmehed õnneks kirjutanud, et puuteekraan kalibreeritud vmt, kõlas igatahes turvaliselt.

kui kodus nautima hakkasin, oli päris raske setup-leheküljed läbi teha, sest, noh, ta tegi ikka seda, mida ise tahtis. natuke isegi oli osavamaks saanud, sest nüüd ei maandunud ta seiklused alati samas kohas ehk häälotsingus, vaid ikka no ükstapuhakus, küll üritas kontakte otsida, küll sõnumeid kirjutada, küll raadiot käivitada või lokatsiooniga tegelda.

viisin raisa tagasi nunnule poisile. eelmisel korral ma olin üritanud seda segadust, mida masin teeb, kirjeldada. seekord mul seoses mainitud kirurgiliste protsessidega eriti mõnus rääkida polnud, andsin talle telefoni pihku ja palusin napisõnaliselt (aga sõbralikult!) paigaldada esilehele kell. see muidugi õnnestus tema käes kenasti. mühatasin tüdinult ja hakkasin soovitama, et üritagu veel midagi, aga juba läkski masin ähmi täis ja sisenes kuskile, kuhu mitte keegi tal polnud palunud minna. poiss pani telefoni ehmunult lauale ja pakkus, et ega ta seal niisama ikka midagi ei tee. aga vot tegi küll, nagu minulgi kodus! noh, nüüd kirjutas elevil nunnu hoolduspoistele palju pikema veakirjelduse kui esimesel korral ja ma kolisin oma kaardid tagasi samsungisse. loodan, et poiss pani telefonile nüüdki sellise karbi ümber, et hooldusemehed saaksid ta koos sõbraliku teatega "i'm back!"