kilu kurku

ja kümme päeva tagasi lõigati mul mandlid ära.
alguses ma vaevu hingasin. kurk oli paistes ja auk oli nii väike lihtsalt.
kui hing sees, siis ma vaevu rääkisin. lastega suhtlesin käteplaksudega, käbile kirjutasin pikemad jutud. ühesõnalised teated üritasin kähistada.
nüüd ma räägin peaaegu nagu päriselt, lihtsalt vaiksemalt kui tavaliselt ja pika jutu peale hakkab kurgus valusalt kraapima, siis juba valin hoolega, kas on vaja öelda või kas saab asja aetud viipekeelega.
aga vot söömiseni pole ikka jõudnud.
täna näiteks sõin hommikuks neli krabipulka, lõunaks tikutopsi jagu juustu. õhtul läks paremini, üks grillitud kanasüda ja kaks (väga pingutatud) ampsu grillitud lõhet, aga päeva kalorid tulid ikkagi kausitäiest jäätisest. jäätis on parim kurgule, kuna külm tuimestab valu ja alandab turset, nii vähe kui seda veel on, aga teate, ports päevas on lagi. teise pressid juba vägisi ja kolmas on nii lääge et pigem nälgid. ja siis, pärast seda, kui ühel päeva kaks portsu pressid, on asi juba nii kaugel, et ei taha seda järgmised neli päeva.
võibolla sellepärast mul nii aeglaselt edenebki, et ma ei söö iga päev jäätist. aga see on nii lääge ju!

aga vot põhiline. miks ma teoorias nii hästi toimiva "hoia suu kinni"-dieedi juures ainult ühe kilo olen alla võtnud, ah?