zebra ja mari seiklused

proloog

reedel panin zebrale rahulolevalt hääled sisse ja sõitsin tööle. teel sain märjaks.

töölt sõitsin lasnamäele käbi tööle. vihmakombet selga ei pannud, sest vihm jäi järele. teel sain märjaks.

lasnamäel pugesin kombesse ja võtsin piibe maantee ette. vihma ei sadanud.

kevadised vasikad
pärast lennuväljalõiku lendasin 90-ga kurvist välja, otse kolmele motopolitsenikule sülle. nood tulid küll vastu, aga ninamees andis kõikide keha- ja muude märkidega teada, et huvitub minuga vestlemisest. pidasin kinni, tema keeras mulle kõrvale. tahtis luba näha. mõõtsin oma vihmakombet ja nentisin, et nüüd läheb natuke aega. "pole hullu," vastas ta mõistvalt. kombelukku põlvini venitades ja käsi selle alla püksitaskusse ajades kaalusin pärida, kas lahtiriietumine läheb altkäemaksu alla, aga ei hakanud - ma polnud kindel, kas nad hullasid niisama või häiris neid mu täistuli. kuni mina riietusin, sõitis milku kõrvale ta semu, tõstis visiiri üles ja tegi rõõmsa mootorratturi nägu. sedamoodi paistis see kõik tõtt-öelda juba siis, kui neid silmasin, aga nüüd veendusin: poisid on uued rattad kätte saanud ja nüüd hullavad. sain loa kätte, näitasin ette, milku tänas viisakalt ja kolmik peenestas sirgele. mina jäin riietuma. (et vihma polnud ikka veel ja ma nigunii juba seisin, koorisin kombe üldse maha.) (tagapool sõitnud kolleegid rääkisid hiljem, et kolmik tulnud neile lennuväljasirgel kõrvuti vastu, kõik madallenduri asendis ja vilkurid põlemas. oh, kevad!)

munakivid, saviliiv ja paduvihm
29. kilomeetriposti juures oli mul juhis vasakule keerata. teeots läkski, aga nii väike, et igaks juhuks peatusin telefoni teel juhiste otsimiseks. veendunud, et tee on õige, lasin edasi. õige, aga sitt, tuleb nentida. ja üha sitemaks läks. ja rmk oru lõkkekohani jõudnud, kuulsin, et nüüd tuleb seesama tee kõik uuesti maanteeni välja läbi teha ja ratas üldse ühte teise kohta parkida. zebra väitis, et aku on tühi ja mehed lükkasid meid käima. teel sain märjaks.

noh, pärast neljatunnist kanuu- ja rabamatka pugesin jälle riietesse ja sõitsin viperusteta ööbimispaika, ehkki hoidsin ikka mehed ligi puhuks, kui lükata on vaja. ei olnud. märjaks ka ei saanud - ma panin ju kombe selga!

piibe, tartu, viljandi maanteed
hommikul oli õhu asemel vesi. koostasin endale kaardi põhjal legendi - kuna kaarti ei saanud paagile kaarditaskusse väänata. soodla kaupluse bussipeatuse järel vasakule, siis peaksid järjest teele jääma kehra, alavere, kose, ojasoo, kuimetsa, juuru, rapla, alu ja varbola. sealt pidi käbi telefonitsi edasi juhatama. väiksed teed oli nummid, aga vihmased. sain nende sajapaarikümne kilumeetri jooksul mitu padukat, mitu udukat, mitu tavalist vihma. ei ühtki äikest ja rahet ka mitte. paaril korral peatusin, et veenduda tee õigsuses - minu plaan, et panen väiksed pidepunktid kirja ja siis saab neid siltidelt otsides viitade järgi sõita, osutus optimistlikuks. muidu oli kõik tore, aga kui ma ojaoo järel sõidu pealt visiir üles tõstsin, läksid vihmapiisad selle siseküljele ja jäid nähtavusele oluliselt jalgu. aga ma ei viitsinud otsida varjualust, kus see kuivaks lükata.

51 minutit
raplas, 35 km enne finišit, jäin seisma. ei mingit alu ega märjamaa silti: vasakule türi, paremale tallinn. käik välja, mootor jäi käima, uurisin pikalt kaarti. lõpuks otsustasin lihtsalt, et ma olen vot sellel ristmikul ja pean minema vasakule. panin käigu sisse ja ratas suri välja. mitte lihtsalt ei surnud välja, vaid kõik tuled jäid pimedaks - kogu elekter oli kadunud. paanikaks polnud põhjust, mul on ju ahto24. kõne ja minu imestuseks ei ütelnud ta, milline kaitse välja vahetada või kus rubilnik on, vaid et "kussa oled, me tuleme käruga sinna." tulidki. ja hiljem kohvikus politseinikelt küsides, kus me oleme ja kuidas tark sinna märjamaalt sõidaks, selgus, et ma olin ka kaarti valesti lugenud.

kuna ma ei teadnud, kas nüüd jääbki nii või sõidan ikka edasi, ei julend õlut avada. kohalike külajoodikutega ajasime tsikli- ja küttejuttu ("kule sul puid ei ole vaja vä?") ja vaatasime aknast motokrantsi paraadi. 51 minutit pärast kõnet saabus ahto24 ja viskas zebra peale. järgmised 23 tundi möödusid muretult õlle seltsis.

ahto24
pühapäeval pärast hommikuõllesid, kolmetunnist dekoltee päevitanust ja eeskujulikku anekdoodirivi võtsid mehed zebra ette. ikka täitsa legoks. käbi kiskus geneka välja ja leidis, et kaabeldus oli pehmelt öeldes hävinud. mitte sõidu käigus - pigem oli ime, et niigi kaugele sõita sai. ta arvas, et keegi on kunagi vasakule küljele kukkunud ja siis käepärase teibiga kaableid jätkanud. käepärane teip ei pidanud vihmadele vastu ja nii ta läks.

igatahes keeratud uued kaablid ja rüütatud termorüüsse. ratas nagu uus!