suur lilleaed ümber väikse maja

kui ma väike olin, kingiti mulle igal viimasel kui sünnipäeval alpikann. mida sul nõuka aja novembris ikka võtta on, eks, ehkki minusugune pätt eelistanuks iga kell vaasilille või üldse mitte lille. potilillega kaasnes kohe mingi jama, vastutus ja kohustus ning kahe nädala pärast järgnes kingituse surm. iga jumala aasta. millest hoolimata sain järgmisel aastal uue samasuguse ja kõik kordus. kästi küll panna lumevett ja mida kõike veel, lund toona novembris sageli isegi oli, a no ega see siis lille päästnud.

sellest algas minu mitte just kirglik suhe potililledesse.

aga ükskord, nii umbes 1997.-98. aasta paiku, tõi üks poiss mulle hiiglasliku ja ilusa ahmea, nagu me teda nimetasime. toda andis jõuludeks karraga kattes ja väikseid kuule ning õlest lambaid külge riputades kenasti kuuse eest pidada ja muidu oli ka tore. kui ära sures, otsisin kaua, kuni 2006. aastal leidsingi toreda hinna eest uue. tollel on nüüd kolm poega, ootan pikisilmi ühe õitsemist.

2003. aastal, kui tähistasin 25. sünnipäeva, tõi üks mototibi mulle pisikese draakonipuu. see on siiamaani elus ja kasvab mis mühiseb. minu üllatuseks ja mu ema kadeduseks, tema omad kiratsevat. draakonipuu annab meile lisapõhjuse suurema kodu otsimiseks, sest aknalauale ta enam ei mahu ja põrandal meil sobivat kohta pole. hetkel on madalal kapil, aga sellegi kohal on vähem kui meetri pärast riiul vastas.

2006. aastast pärineb veel üks lill mu lebkonnas, mille nime ma ei tea. vanaisa tõi selle, kui artur oli kolmenädalane ja vanaisa mulle külla sattus. siis see õitses ja oli väga ilus, vanaisa oli selle säästukast toonud ja ise kah ei teadnud, mis nimi, kole kallis olevat aint old. no tõeline mees, eks, mulle meeldib kohe selline jutt. tähelepanuväärne oli, et lill õitses pikalt ja närtsis siis, elas kenasti muidu edasi ja nüüd, kui vanaisa teist korda elus meile külla sattus, läks uuesti õitsema. hämmastav.

mullu novembris aga leidis teineteisest sõltumata lausa kaks mu lapse kolmest vanaemast, et paslik on mulle orhidee kinkida. ma olin tükk aega sõnatu ega julenud nende (lillede siis) lähedal hingatagi. õied viskasid nad muidugi asukohamuutuse peale kohe maha, ja siiamaani pole midagi uut märgata. viimastel nädalatel on üks hakanud ajama metsikult õhujuuri ja teine uut lehepesa, aga ei enamat. a no vähemalt on kauem rohelisena püsinud kui lapsepõlve alpikannid.

mis viib meid mullusügise kassi sünnipäevani. tartuvanaema tõi talle alpikanni! kaalusin kohe allaandmist ja välja viskamist (mis ta ikka need kaks nädalat vormi täiteks mul aknal valgust röövib...), aga jätsin ikka tuppa. (rääkisin emale ka oma lapsepõlve hingetraumadest selle lillega seoses ja ta lohutas, et see ongi selline lill, mis elabki ainult kaks nädalat potis. ma ahmisin mitu päeva õhku - nahhui seda siis kinkida üldse?!) sellest saab nüü peagi aasta ja see hull on viimane kuu aega õitsenud nigu meeletu ja hetkel on seis kolm õitsenud õit, kümme õitsvat õit ja kaksteist nuppu. hiljuti sain prillitoosi saatest teada, et pärast talvist õitsemist pidanuks ta suveks õue puhkama tõstma...

aga vot rucola mind ei salli.