tere tulemast suurlinna

eile nägin tammsaare pargis tekno-stiilis miimi, kes tundus väga äge. mitte valge nagu tavaliselt, vaid hõbedane! hõbedastes tunkedes hõbedaste kulunud põlvekaitsmetega. ja hõbedane tünder ootas raha, aga inimesed vahtisid teda niisama. eestlane ju raha ei märka panna. mina ei julend, sest olin üksi ja osa neist teeb raha poetanu kulul nalja.

täna plõnnis balta tunnelis kitarrist nii endassesüvenenult, et ma praegu kahtlen, kas tal rahaanumgi oli. istus oma rulluiskudel ja saund oli nii mõtlik, aga kvaliteetne, et alles trepil sain aru, et see oli "my heart will go on". selgub, et see lugu võib olla tõeliselt hea - no nagu selgus kord, et laulge kaasa saadet on võimalik vaadata ja lausa nautida. aga tagasi raha panema ei läinud puhtast laiskusest.

ja no tasus ära, sest et balta turu väravas puhus poiss klarnetist ja tüdruk mängis kitra ja nemad olid juba folgilt tuttavad. said kahekümneviieka. kes teab, kui kooner ma olen, arvutab hõlpsalt välja, kui tore see muusika täpselt oli. andke tuld, noored!