sain, mis tahtsin

eile hommikul helistas maakler ega osanud ise ka öelda, mis kell üks huviline vaatama tahab tulla. lubasin, et olen nigunii päeval kodus, vaadaku ise mis teevad. noh, tulidki siis üsna äkki. õnneks jõudsin enne toa asjade alt välja võtta. pähapäevase spontaanselt kujunenud suurpuhastuse eest tänasime käbiga kah õnne.

noh, leidis tädi juba õues itsitades, et päris kena, vist ei olegi vaja teisi kohti enam vaatama minna. muigasin, sest tavaliselt on suuremad ovatsioonid ikka toas. jõllitanudki siis kahekesi kaaslasega paeseina ja kiitnud taevani; hõõrunud jalgu mööda männipuidust põrandaid ja kiitnud taevani; muianud lammaste üle magamistoas ja unistanud vahusest vanniõhtust spa's. lahkunud peagi ja lubanud täna ära otsustada. ei jõudnudki niikaugele, juba eile õhtul helistas maakler, et otsus on langenud. täna naasis tädi, istus mõnuga tugitooli, allkirjastas broneerimispaberid ja pakkus perenaiselikult maaklereile ka istet.

noh ja nüüd? kauaoodatud õnn oleks justkui õuel, ainult et kohe hakkas pank näkku panema, siis selgus, et city24 on idiootselt progetud ja muidugi et kinnisvaraturg on üks suur prügimägi paari kullateraga. ja isegi kui ma kogu selle jama juures suudan püsti jääda, siis ükspäev tuleb see kola siin ju kõik veel kokku pakkida ja ümber paigutada! loodetavasti ka osa ära visata, aga see eeldab ju sorteerimist ja mõtlemist ju muud sellist. tõtt-öelda ei teagi nüüd, kas see variant a on tõesti nii hea võrreldes b, c ja d-ga. aga nii ta nüüd on.