keskaegsed sidrunipiinamisvahendid

me tavanädal näeb välja selline, et
esmaspäeval olen mina trennis ja artur käbiga kodus,
teisipäeval artur kellavanaema juures ja meie käbiga tantsimas,
kolmapäeval meie arturiga kodus ja käbi ratast ehitamas,
neljapäeviti kogu pere tantsutrennis ja
reedel saame siis kolmekesi kodus rahulikult kokku ja hinge tõmmata ja ringi vaadata ja imestada, kui palju keegi kasvand või kahanend on jne.
see tähendab, et nädalavahetusel on vähemalt minul tahtmine teha perega asju, et me üksteist päris ära ei unustaks. last kusagile kellegi juurde ära viia ei tule mõttessegi, sest nädala sees me ju suhtleme ainult logistika teemal (vt ka "kuhu nähme?")

nüüd on artur kaks nädalat kodune olnud. õhtused elud enamvähem samas rütmis, aga päevasesse lego- ja ralliautorütmi kodus lisandus mulle suur ports tööd, mis tuli ära teha, et oleks ka järgmisel kuul, mille eest ralliautosid osta. selle kõige finaaliks veetis kass paar päeva meriväljal "siisiga", sest mul oli vaja mingitki alternatiivi aovalgel algavale vestlusele inimnäo anatoomiast, kalamajas (sageli toas, sest härra ei taha ju õue minna) sunnismaine olemisele ja 6-tunnistele väitluskursustele. sest et arusaadavalt hakkas arturil kolmandal päeval pärast kojujäämist igav ja ta asus pesuehtsalt irriteerima, vaadates siis põnevusega, kuidas emme reageerib. lisaks, arusaadavalt, käis ja vingus ta tõsimeeli, et ma ei tohi enam arvutiga tööd teha. tegingi nii siis, et viis minutit tööd ja kümme legosid, viis tööd ja kümme legosid. see oli keskendumise süvaõpe, sest kui sul on artikliga tegelemiseks viis minutit korraga, ei saa sa endale lubada minutilisi sisseelamist - 15 sekundiga tuleb teada, kus su mõte enne pooleli jäi.

homme on lasteaiapäev!

ja ennäe imet, pärast nädalavahetust kolme erineva kaherattalise seljas, kõrtsus, kinos ja pastasalongis, kaht hommikut une lõpuni magamist ja junkfoodi oli täna kodul hoopis teine ilme. nagu öeldud, et lihtsalt niimoodi ajaviiteks me reeglina last ära ei vii, täpsemalt oli see teine kord. aga väga vajalik kord.

ja õhtu perega kodus oli tore, nagu selliselt ilusalt pühapäevaõhtult võikski oodata. käbi pani sauna küdema ja tundus, et maja läks ("miski ei põle, ainult ahi ajas sisse," ütlesin mina murelikule naabrile ja too hüüdis kiiresti üleval muretsevale naisele, nii et koda kajas), mina tegin esimest korda elus risottot ja paljundat korda elus... ei, mitte browniest! kohupiimaõunakooki. jäi vist suti tooreks.

aga risotto kohta ma tahaksin kohe küsida. see on nüüd teine kord, mil mul palutakse kasutada toidu sees ära ühe sidruni mahl ja toit tuleb nii hapu, et kalori silmad seisis veel jupp aega pärast söömist kississilmi keset kööki, nägemata, kuskaudu välja pääseb. et kas sellise koguse all mõeldakse, et sa oma väikese hapra perenaisekäega pigistad pisut sidrunit ja saad paar supilusikatäit mahla, või on okei mu lähenemine tsitrusepressiga sidrunist viimane võtta.
sest et... vanasti, kui mul pressi veel polnud, ei tulnud need toidud nii hapud. aga kui nüüd hummus oli paduhapu, arvasin, et mina enam hummust ei tee, mulle ei maitse. ja risotto tuli ka samasugune. ehk pole siiski asi neis, vaid minu ettevõtlikus tsitrusepressis?