selline nädal

meie vaba aeg võtab üha sürrimaid tuure. alles see oli, kui ma läksin süütule kanuumatkale, millele järgnes külatripp üle piibe, tartu, viljandi ja pärnu maanteede ning zebra kärul vedamine ning Suur Muruniitmine märjamaa taga metsas (pärast tunnistamist, kuidas käbi lahendas ühe üsna tugeva olemisega noormehega kahasse pudeli tekiilat ära ja ta ikka vapralt püsti seisis).

nüüd siis läksime ükspäev metsa. eelnevalt oli perekonnanõukogu otsustanud, et mets asub võru taga. teel metsa vaatsime järva-jaanis vanu autosid ja elistveres magavat karu. võru taga vaatasime ilusaid teid ja käbi õhkas külg ees kurve võttes: "ma pole niiiii ammu kruusateedel sõitnud!" ning kahjatses, et audi esiveoline on. ilm oli natuke niiske, aga üldse mitte heidutav. panime vällamäele telgi püsti, tegime turisti eine najal toeka õhtusöögi ja suundusime matkarajale. toks ajaks oli küll kell juba tublisti üheksa peal, nii et kui aru saime, milliste kõrgustega sel rajal rinda pista tuleb, otsustasime hommikul naasta. lõikasime lapsele metsast matkakepiks jupi pihlakat ja keskendusime laagriplatsile. mis tähendas kusagil pärast kümmet, et artur sõitis ekstaasis kawasakiga mägedest alla ja käbi kinnitas: ei pane jalgu maha! ei kuku! kõik oli sulatõde! noh ja siis saime teada, et see kulduinujast laps suudab iseseisvalt uinuda ka telgis, kui meie kuuldeulatuses sumiseme.

kell viis sadas vihma.

kell kuus ka.

ja seitse.

ja üheksa kandis, kui ärgata otsustasime, samuti.

pakkisime lapse tuhandekroonisesse lenne vihmakomplekti ja saatsime müsli-bariga õue. veerand tunniga oli ta läbimärg ja läbi külmunud, nii et kuni me ülejäänud kola kokku pakkisime, kuulas ta soojas kuivas villases kampsunis autos istudes onu reemuse jutte. pakkimise käigus tulin ma geniaalse plaani peale (kuna oli üsna ilmne, et mingeid matkaradasid ega munamäge siit päevast me välja ei pigista): otsime endale ühe kaminaga rmk onni ja veedame päeva seal - soe ja kuiv ja ikkagi mets.

onni leidmine võttis omajagu aega, sest esmalt tuli võrru šoppama ja hommikust sööma minna ja siis leidsime sellise onni, mis oli rohkem nagu seintega lõkkease. veel tunnike märjas uduses autos. vihma muudkui sadas ja sadas ja sadas.

aga soontaga metsaonn oli vääriline tasu selle hommiku eest. maja järve kohal, katusega terrassid, kamin ja puud, laud ja piisavalt ruumi. riputasime kõik vähegi niiske üles ja panime telgi tuppa püsti kuivama. sellest sai alul vääriline mängupaik, seejärel tänuväärt pesa lõunauneks ja lõpuks kolisime kõik sinna magama, sest nii ei pääsnud sääsed meid öösi purema. päeva veetsimegi onnis onni mängides (artur), sääski püüdes, grillides, kududes (mina), kahe autoga mängides (käbi ja artur), issi rahakotti revideerides (artur), kaminasütel pannkooke praadides (käbi; pann oli meil kodust kaasas), taskulambitrikke avastades (artur) ning kõige selle vahel kord pooltunnis aknaist vaadates, kuidas kalad järves upuvad ja muru kasvab.

kui pimedaks läks, süütasime küündlad ja kui uniseks jäime, läksime magama. ja kui hommikul ikka veel sadas, nüüd juba 27. tundi jutti, lappasime kokku ja sõitsime tartusse.

sest et vällamäel olime saanud aukohused minna reedel otepääle ja võtta meie rahvatantsijate nimel vastu presidendi kingitud lipp. ja siis veel üks lipp. et ilm näitas ainult püsivuse märke, korraldasime arturile kena äraolemise tartuvanaema juures ja läksime auasju ajama omapäi. tasus ära, sest ehkki kell kaks, kui linna sõitsime, võttis meid vastu Päike isiklikult, saime taevast veel korduvalt nii uut kui vana.

otepää oli kaetud sinimustvalge vaibaga: linna peale oli lahti lastud üle tuhande uhke kandelipu. vaatepilt oli lummav, aga see oli alles algus. kuidas meie täiesti süütu "näitame lapsele matkaelu" nädalast sai patriootlik ajalootegemine, imestab mind ikka veel. päris kindlasti oli see parim võimalus seda päeva veeta - alternatiivideks olnuks passida tartus ja vaadata toast, kuidas linnas vihm sajab, või jätkata sedasama metsaonnis. teist päeva järjest tundusid siiski mõlemad igavad.

niisiis saime tuhande teisega koos otepää linnamäe orus näidata, et sinimustvalge on ilus. palju õnne, eesti lipp, tõesti!

noh ja siis järgnes tavaline tartunädalavahetus tartuvanaema, üha pikeneva mänguautorea, sebastiani ja karliga. ja ärgem unustagem vihma!