ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis

ei mu elu on tegelikult äärmiselt põnev.

isegi ei suuda otsustada, kas kirjutada sellest, kuidas ma vabriku ja kopli nurgale paar lõiku pitsat maha jätsin, sest äärekivi rünnates pudenes pitsakarp kassi kärult maha.seal ma siis olin, käru juba sõiduteel tasa veeremas, kükili maas, püüdes vähemalt osa pitsast päästa. need äärekivid on meil ikka sellised et pitsa pitsaks, hea kui laps kärus püsib selle akrobaatika peale!

või sellest, et pärast paari jalutuskäiku kalamaja parki ja balti jaama kanti oli kärurehvis süstlanõel, mille kaudu kõik õhk kenasti välja pahises.

või sellest, et ledsin meie majast viieaastase entomohullu, kes rõõmsalt palus edaspidi leitud hiigelämblikud endale tuua. nagu tellitud, oli üks lambakoera mõõdus byroni käsilastest õhtul elutoaseinal näljaste silmade kilades kassi piidlemas. kuni ma kassi varjasin, püüdis j-ö ta purki ja viisin tüübi entomohullu emale. tingimusega, et kui lahti lasevad, siis kuskil kaugel.

või sellest, et eile kiletasid kõrsikud mu aknad kinni. sest nad krohvivad väljas seina ja poleks ju tore, kui aknad sellest osa saaksid. aga sellest tulenevalt on siin pisut hämar, ma ei näe ilma ega üldse midagi peale akna ligi sebivate udukogude, ja ma ei saa aknaid avada.

või siis üldse mitte kirjutada, sest paremal käel magab üks väsind mees ja ma kirjutasin selle kõik vasaku käega.

PS väsind mees sai täna nimeks artur taaniel, lühidalt ats.