mina, see on artur

kui me sünnitusmajas olime, siis me haigutasime eranditult ainult sünkroonis: ühed suured ja ühed pisikesed lõuad kisti alati korraga pärani. ja mõlemal käis haigutuste-ringutustega kaasas naljakas suureamplituudine värin. täpselt ühesugune. imestasin.

kui me kodus oleme, siis on artur viimastel kuudel hakanud nina kirtsutama. niimoodi naljakalt nagu jänes, aga ainult ühe korra, mitte sadu ja sadu, nagu jänes teeb. ja kalor vahel hüüatab mulle: „äh missateed, kass teeb nii!“

ja ma magan vahel, käed sirgelt küljel, nagu artur on algusest peale teinud.neid asju oli veel.

ma annan teada, kui telekapulti närima hakkan või lillkapsapüree suu asemel kulmude vahele sihin (just nii juhtus noorhärra Teise Ampsuga).