eesti kultuuri vihkaja ja rahvavaenlane number üks

mina olengi.

seisin laulupeol ühes toidusabas, mille pikkust pole mõtet kirjeldada - kes teab, tunneb kaasa, kes ei näinud, ei usuks nigunii. mind oli letist lahutamas veel nii kolm-neli inimest, kui minu ees seisjaile pakuti raha, et "me ei saa sappa jääda, äkki ostate meile ära". rahvariides daamid. kõnetatu oli pisut kohmetu, mina aga tõstsin nördinult häält: "kas te nalja teete või, vaadake palun, kui paljudelt inimestelt te seda täpselt palute, terve see järjekord seisab siin ja ootab!" üks vanem daam ütles selle peale eriti pühalikult "no kuulge, nad on ju lauljad, nad peavad lavale minema! teate, ma ostan teile ise ära!" veelgi nördinumalt kirjeldasin lauljate supikööki, kus ei küsita raha ega ole sjukest järtsi, ja tõika, et igal sabas seisjal on kindlasti põhjus, miks tal kiire on, mind näiteks ootab väike laps, aga ometi kõik seisavad. selle ajal kadusid sulid öhe ja daam jäi vait.

tähelepanu väärib ka fakt, et laval olid mudilased ja lava kõrvale kogunesid poiste- ja meeskoorid, nii et kiire neil rahvarõivureil päris kindlasti polnud. aga sellistele asjadele need vanemad daamid ei mõtle, nemad mõtlevad ainult et mõtle, nemad on ju lauljad, ja meil on ju nii pidulik päev, kuda me neid siis vahele ei lase!