teatepulk of the seitse

aega läks mis läks, aga aega läks. aga seitse fakti, kõik teile!

mul on laps, kes pole sellelt mehelt, kellega ma koos elan, ja sünnitamas käisin hoopis kolmandaga. pole aga probleem need kolm korraga õllepudeli taga kokku lasta või last hoidma jätta. suhtlevad kõik ka omapäi, ilma minu vahenduseta.

sel ajal, kui teie siin kuusteist aastat tagasi tänaval tanki kartsite ja kartulikoori sõite, sõitsin mina torontos metrooga edasi-tagasi ja sõin banaani. võin kinnitada, et ka mina kartsin tanki ja muretsesin eesti pärast, lihtsalt distantsilt. muidu oli mul väga poliitiline lapsepõlv, sest mu ema oli üks ersp asutajaliikmeid ja mina hängisin temaga hästi palju igasugu miitinguil kaasas. oli tädi lagle ja onu tunne, ersp suvepäevad ja sinimustvalge lehvitamised, eestimaa laul ja hirvepark ja mida kõike veel. seda kõike osana korraldiskomiteest. sellest jäi mulle muidugi külge päris palju – olen ilmselt elu lõpuni marurahvuslane, isamaaline ja natsionalist paraku kah. isa meelt, emakeelt hoian sellel maal!

ma sain ülikooli sisse tänu sellele, et kristina traks loobus riigieelarvelisest kohast ja läks avatud ülikooli – äripäeva kulul mõistagi. mina olin esimene joonealune ja pärast traksi manöövrit viimane joonepealne. samas, 18 meie kursuse noorest on lõpetanud alla poole vist, mina sealhulgas, nii et ma olen tublim kui nood ennemindsissesaanud.

mu juuksed on jälle nii pikad, et saab patsi punuda.

ma elan soklikorrusel. see tähendab keldrikorrust, aga viimane kõlab haisvalt („kadri“, eksole) ja kõik küsivad keldri peale, kas mul ikka aknaid on. vahel vastan, et on, aga klaasi taga paistab ainult muld ja vihmaussid. no jah, muidugi on. kolm tükki – köögis, toas ja toas. hommikuti ärkan liiga vara, sest aknast paistab päike sisse, päeval mängib kass köögipõrandal päikeselaigus. ja kui küsiti, kas meil siin keldris niiske pole, tavatses j-ö ikka kirjeldada, kuidas igal hommikul stalakdiidid laest alla pühime. tegelikult pidin mullu õhuniisutaja ostma, sest lapsele me kuiv õhk ei sobinud. ainus mure, mis siin korteris on, on ruumipuudus – 38 ruutu on 38 ruutu, eriti kui ca 10 katta mänguasjadega (osa tiliseb ja teine osa on ratastega). valgusest ega kõrgusest puudust ei tunne. ma vajan lastetuba!

ma hakkasin ajakirjanikuks mitte seks, et mul oleks mingi suur maailmaparandamise vajadus (no natuke vahel lööb välja siiski), edevus (sellega sama) või püstolreporteri soon, vaid sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. aga ilukirjanduseks pole ilmselt piisavalt fantaasiat ja kirjanikuks ülikoolis ei õpetata kah. niisiis, tuli õppida kas kirjandust või ajakirjandust. viimasega tundus rohkem peale hakata. aga et ma ülikooli diplomini või isegi sisseastumiseni jõudsin, on üsna imekspandav, arvestades, miuke pätt ja looder ma keskkoolis olin. mõistus tuli pähe alles viimases klassis.

ma olen ristitud. ja kavatsen minna leeri, et ka mu poeg saaks ristitud.