toimekas öö

ma nägin öösel unes, et me olime kuskil ööklubis ja ööbisime sealsamas hotellis. hotell oli suti üle 1500 korruse kõrge ja ma ei suutnud oma toavõtmelt leida toa numbrit. et 1500 korrust on pikk maa, astusin lifti, vajutasin üles-noole-nuppu ja lootsin teel võtmelt midagi välja lugeda. see oli kahe tikutoosi suurune paberitükk, kus hästi palju nelja-, viie-, kuuekohalisi numbreid ja minu nimi. kust toa numbrit välja lugeda, ei vihjetki.

lift iseenesest oli nagu väike hotellituba. see mind ei imestanud, sest teada oli, et igas hotellis on lift või paar sedasi sisustatud - et kui toad otsa saavad, on nagu varutuba. tüütu oli, et seal olid kellegi asjad, st et keegi elas seal. a teda polnud parasjagu kodus õnneks.

jõudsin siis viimasele korrusele, ikka teadmata, kuhu ma tegelikult sõitma peaksin. seal astus lifti selle toa elanik. kurtsin talle oma muret, tema vaatas mu "piletit" ja ütles kohe, et mis siin keerulist, su tuba on 665. tüütu, ma pidin nüüd üle 800 korruse alla tagasi sõitma! ütlesin kutile, et lähme nüüd sinu toaga. tema ütles, et loll oled peast vä, vaata miuke vaade siin on, miks ma peaksin tahtma allapoole kolida! (olgugi et kui liftiuksed kinni, on vaade vaid teadmine sellest tema peas.) ohkasin ja läksin siis enne allasõitu viisakusest seda vaadet nautima.

oli küll kena öine vaade linnale, aga katusele, kus me olime, olid ööseks paigutatud need jäneda laada hobused ja oinad, kes päeval ringi kappasid või areenil võitlesid. ja just siis, kui ma väljusin, lasti kaks kurja oinast lahti. plaaniga harjutada oinavõitlust, aga muidugi võtsid nad suuna mulle. siis ma hüppasin hästi kõrgele, põhimõtteliselt lendlesin nende kohal, paar jalahoopi õnnestus ka anda, kui nii madalale tagasi langesin, et nad mind ründama pääsesid. siis tüürisin - õhus muidugi - lifti ja uks läks kähku kinni (ma kahtlustan, et see vant lootis ilma minuta alla sõita tegelt). üks kuri lammas ja paar leebemat küülikut või talle oli siiski sinna pudenenud ja see lammas ründas mind allasõidul mitu korda.