kiirsupp

kõik on kindlasti väga põnevil. no ma siis ütlen: kaks varrukatega ja üks varrukateta top oli täitsa üle. ja kõik sokipaarid peale ühe, mida läks vaja pärast sooja kliimat londoni öhe naastes. tennised ka. need tennised, mis ma spetsiaalselt päev enne reisi ossin ja spetsiaalselt popid punased paelad peale sebisin.


reis ise oli supervahva. korralikult tülli läksime ainult ühe korra ja korralikult öömajata (kell kümme õhtul kottpimedal maanteel võõrast linnast paar km väljas) kah ainult ühe korra. mõlemad probleemid lahenesid vere ja kriminaalasjadeta.


muidu oli põhimõtteliselt kogu aeg selline oomaigaaden seisund:

näiteks selgus, et london on päriselt olemas!

siis selgus, et kämping, kus me pidime ööbima, on suletud. õnneks leidus teine selle lähedal ja paremagi koha peal.

kolmandal päeval selgus, et ka veneetsia on päriselt olemas!

neljandal päeval selgus, et maailmas on linn, kus tehakse kõike klaasist ja kogu aeg, nii et pronkskujusid neil linnas pole. on klaasist.

viiendal päeval selgus, et lonely planet valetab.

kuuendal selgus, et colosseumi nägemiseks ei pea rooma minema. piisab täiesti horvaatia läänerannikust.

seitsmendal päeval selgus, et ka merisiilid on päriselt olemas.

kaheksandal, et ka triumfikaare nägemiseks piisab horvaatia läänekaldast.

üheksandal päeval kuulsime kell pool kümme õhtul reibast teadet, et meie planeeritud öömajja tuleb viis kilumeetrit jala käia. pärast 20 minutilist autostoppimist kottpimedal lõunamaa maanteel loobusime (nad lihtsalt ei näinud meid) ja läksime tagasi linna, kus võtsime esimese ettejuhtuva hotellitoa. 130 eurot, prego!

kümnendal päeval imestasime, et maailma suurimas ligipääsetavas koopas ei olegi mäkdoonaldsit. mismõttes, isegi veneetsias oli mäkdoonalds!

üheteistkümnendal saime teada, et hyde parki sulgemine (igal südaööl) võtab tund aega, ja nägime, kuis pargi kohal olev taevas on lennukeist paks. nägime korraga kolme samal sirgel olevat ilmselgelt stanstedi sama maandumisrada rihtivat. neljas tuli puu tagant välja paarkend sekundit pärast esimese teise puu taha kadumist. ja nii väga kaua aega.

ja kaheteistkümnendal päeval selgus, et see on tõsi: siin on 16 kraadi ja tuul ulub. juuli my ass!

kuna imestamist, näete ise, oli lakkamatult, on pilte nii palju, et ma ei julge lubada, et need kunagi internetti koormama saavad. siiski katsun iga mainitud highlighti kohta midagi siiagi sebida, kui mitte enamat.