olukorrast siidriturul

ükskord, kui siidreid oli veel noh umbes ainult pirni ja õuna, oli eestis müügil ka kolmas: talvesiider. see maitses kui unenägu lapsepõlvest ja jäätisekokteilidest. vaniljeselt.

minu suureks üllatuseks inimesed minu ümber mitte lihtsalt ei joonud seda, vaid lausa jälestasid. tõsi, kord müüdud tartus seda hästi odavalt (parim-enne-teate-küll) ja teadaolevalt ostis üks bioloogiatudeng omale toanurka kasti või kaks, et hommikul hea kohvi asemel juua. sellest maitsest ta suurt midagi ei pidanud, aga odav oli.

arvata võib, et me kahekesi ei suutnud tartu õlletehase turuootusi täita ja talvesiider kadus turult.

aastaid hiljem oli poeriiuleil roosavalgekirju purk samast majast. fizz diamond. siider see polnud, peal oli vähemalt kiri, et sees on puuviljavein, mullivesi ja mahl. kokteil oli imetabane ja sai mari uueks lemmikuks. selleks ajaks oli lahja alkoholi turg nii kirevaks läinud, et ükski pood ei jaksanud kõike pakutavat riiuleil pidada, niisiis sai oma lemmikjooki ainult tõsise õnne korral. kui sai, siis tuli muidugi kohe rohkem võtta.

kord juulis tehasepoodi sattudes lootsin kasti lemmikut koju kaasa viia, aga riiulil ei paistnud midagi roosat. pärimise peale kuulsin kohutavat uudist: seda ei toodeta enam! ainus võimalus veel fizz diamondit saada oli otsida poest ja leiu korral kõik ära osta. nii igas poes. mis on, on ladudes, tehas on igaveseks tühi.

hakatuseks võtsimegi tartu kaubamajast kümmekond tükki selga. siis oli pikk vaikus, järgmine kord vedas mul valdekus. ja eile tõi käbi me oma kodusest keldripoest neli tükki! need võivad olla eesti viimased, nii et ma joon neid suure ettevaatusega ja ainult eriti pidulikel puhkudel.

aga kui keegi kuskil veel mõnega kohtub, võite mulle tuua. talvesiidrit muidugi ka!