nüüd küll aitab

imet küll, kas ma olen vanaks jäänud või polegi varem kunagi nii hilja tsikeldanud.

igatahes aitab. paari päeva eest veel praalisin, et mina sõidan, kuni kindlustust on, kui just ilm enne nulli ei lähe. nulli ei paista ja kindlustust on.

aga aku on need lühikesed jahedailmasõidud ära närinud. üks hommik ei saand käima. tänasin õnne, et kiiret pole, panin zebra kuuri tagasi ja läksin jala. käbi siis laadis akut, aga täna juhtus sama koduselveri ees, kohver piima ja võid täis ja meeleheitel koduperenaine seal kõrval vihmas kurvastamas. ega muud jäändki üle kui selveri kärupoisil (armas poiss oli) testida eksklusiivset pick-up line'i "jou, äkki aitad mu tsikli käima lükata!". lükkas siis, saime käima, aga ma unustasin toorest tõmmata. suri välja ja hingeldav poiss sai teise võimaluse. tõotasin pühalikult, et nüüüd jääb käima (ta vaatas mind üsna murelikult, kui paanilise toorerebimise peale neljast tuhandest pöördest üle karjudes tal minna lubasin) ja sain koju.

teiseks see kellakeeramine. mingi kell neli vihmas mööda kopli tänavat on ikka päris suur võimlus püsti jääda, sest iga auk loobib ratast oma suunda ja ühekski pole valmis, sest vesi koos hämarusega sööb kogu silmanägemise. ja ma just käisin silmaarsti juures, mõlemad silmad näevad endiselt 100%. (tegelt rohkem, sest ma näegin alumist rida ka, aga nad ütlesid juba eelviimase rea juures, et sada on täis.)

jäingi siis juurdlema, kas ma pole varem pärast kellakeeramist enam sõitnud, ja vot ei teagi.