kaluriküla

olen teinud teadusliku katse, mille tulemusena võin väita, et keskeale läheneja jõuluaegne trennipaus koos šokolaadikookide nautimisega avaldab kehakaalule ja -kujule märkimisväärselt jubedamat mõju kui samale kehale nooremas eas. seoses nimetatud uuringutulemustega saabus tõdemus, et tuleb ennast rohkem liigutada. kahjuks saabus see koos erinevate raskustega, põhjustades kehakuju muutumatust kasvava rahulolematusega.

kõigepealt selgus, et mu sügisene nädala plaan enam ei kära. plaan oli selline, et kolmapäeviti on mul lastevaba õhtu, kulutasin varased õhtutunnid kangirebimisele body pumpis ja siis kimasin motokluppi hilisteks õhtutundideks meestega motojuttu ajama. igati väärikas lastevaba õhtu, eksole. aga vot nüüd ei ole enam minu spordiklubis esiteks seda treeneritki, kelle juures üldse käia kannatab, ja teiseks pole kolmapäeval mulle sobivat trenni.

tulin suurepärasele mõttele minna motoklubbi jala. kodust. kõnnikeppide toel. sikupillist hiiule, 10 km. eeldus: keegi peab mu pärast koju ka tooma, sest läbihigistatud riietega ei taha ma sealt tulla ei õhtul hilja jala ega ka ühistranspordiga. sest olgu või tasuta, see võtab kaks ümberistumist ja vähemalt poole sellest ajast, mis ma jala tuleks. aga ma suutsin kõik need eeldused luua ja läksingi jala. kulutasin ca 500 kalurit, kui endomondot uskuda, aga olin kole aeglane ja varastasin paar peatusevahet ikka bussi peal ka.

möödus nädal ja ma jäin haigeks. kõik haigused oli korraga või kordamööda kallal, aga klubbi läksin ikakgi. autoga, paraku. muid trenne ei teinud.

möödus veel peaaegu nädal ja ma võtsin vastu otsuse, et kui ei saa minna kolmapäeval oma spordiklubisse hea treeneriga body pumpi, tuleb minna mingil teisel ajal teise spordiklubisse halva treeneri juurde. läksin ka! süsteem oli selline, et tuli end registreerida samal päeval, ja isegi see oli mul meeles! see juhtus ühel esmaspäeval. kaks päeva hiljem kolmapäeval läksin juba teist korda motoklubisse jala, seekord lausa terve tee! kulus hämmastavalt ligi kaks tundi. kuna kaluripõletuse maitse oli suus ja rannavorm silme ees, läksin veel laupäeval suusatama ka. see oli eriti uhke projekt, sest ma polnud seda aastasadu teinud ja suhtusin liiga kergemeelselt suuskade määrimise tähtsusesse kogu protsessi juures. tulemuseks: miljon põletatud kalurit harku suusarajal ja vere maitse suus igal kahekraadisel "tõusul". kalurid kaluriteks, nii enam ei taha. nüüd ootan laupäeva+suusailma, et teine kord see kuidagi soliidsemalt sooritada.

aga nüüd neljas "trenninädal". sellele kenale nädalale, kus ma tegin korraliku võimluse esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, järgnes esmaspäev, mil pidanuks jälle body pumpi minema. aga seekord oli saal täis bookitud enne kui mina registreeruma jõudsin. leidsin küll kiiresti asendustrenni teises kohas, aga õhtuks oli selge, et mu suusarajalt saadud lihasevalu ei lase mul selliseid seiklusi ette võtta. kolmapäeval jala motoklubisse minna ka ei saanud, sest jäin väga hilja peale (st jõudnuks kohale siis, kui teised koju hakkavad minema) ega leidnud kojusõiduks küüti kahvel. hambad ristis, tõusin neljapäeva hommikul kell pool kaheksa, et olla pool üheksa mingis hommikuses trennis, no et kordki nädalas mõne viibutuse saaks teha. ma olin isegi enne poolt üheksat kohal, nagu plaan ette nägi. aga muidugi selgus, et täna trenni ei toimu, sest osalejaid ei ole piisavalt.

ostsin hommikusöögiks mõned õunad ja tulin siia kurtma. endiselt on kõik lootused nädalavahetuse suusailmal, mil tuleb ära kulutada kogu nädala tegemata trennide kalurid.