rohelistest valikutest

mind tööl nimetatakse vahel ökoinimesteks ja pööritatakse silmi, kui ökoinimene kokakoolat joob. a no kuskilt peavad ka ökoinimesed särtsu saama, kui keha kohvi ei kannata ja diileritega ei semmi.

ma ise ka ikka pean end keskmisest keskkonnateadlikumaks ja isegi -sõbralikumalt käituvaks kodanikuks.

aga on valikuid, mida ma ei suuda teha.

näiteks kalamajas elades sorteerisime me pmtselt oma jäätmed seitsmeks. pakendid (õue prügikasti), papp ja paber (õue prügikasti), biolagunev (õue prügikasti), pandipakend (taarapunkti), purgid (tartuvanaemale uute hoidiste ootele) ja olmejäätmed (mis üldse jääb üle neist eelmistest? pmtselt näritud näts ja ühekordsed mähkmed). seda kõike sai edukalt teha seitsmeruutmeetrises köögis 38-ruutmeetrises korteris. a kui me kolisime ära sajale ruudule, on meil pandipakend, purgid ja prügi. sest et meie õuel on ainult üks prügikast ja kogu muu sorteerimise jaoks, mille vajalikkusest ma saan sotaga aru, tuleb võimelda palju rohkem kui lihtsalt "viin prügi välja" ja see on juba liiga palju. nii mugav siis ongi roheline inimene. maal me ei sorteeri ka üldse, sest meil pole kollet ja meil pole prügikasti ja paari kartulikoore pärast ei viitsi haagissuvilast välja ronida ja üle õue kompostikasti juurde ka joosta. nii et kõik prügipatud on mu õlul. praegu. a vähemalt on mu mõlemad lapsed kasvanud marlimähkmetes, kannavad ühiseid (suuremas osas küla pealt kogunenud teiste vanu) riideid, istusid mõlemad titena vankris, mis oli vankerdanud lapsi enne neid ja vankerdas ka pärast neid jne.

ja vähemalt jätkan ma vapralt oma iidsete kodumasinatega. telekas on meil endiselt midagi kineskoobi ja lcd vahepealset. pesumasin 8 ja nõudekas 13 aastat vana ja mõlemad ammu ajale jalgu jäänud. ma ei saa kummagagi läbi ja tahan ammu uusi, praeahju ka, aga ma ei saa uusi osta, kuni need töötavad. nõudekal on kaks korda käepide ära tulnud, aga käbi on tagasi neetinud. mis on muidugi väga vige ja ma ikka ei osta uut masinat, sest masin ju töötab! ehkki ma väga tahaksin uut masinat! ja pesumasinat! ja praeahju!

ja no vähemalt pärast seda, kui vestlesin rainer nõlvakuga põhjalikult plastikust, vaatan ma varasemast sada korda suurema õudusega, kui palju ühekordset plastikut lihtsalt ringi lendab. meil on tööl fuajees üks imetabane salatilett, kus toit muidugi ühekordsesse plastikusse pakitakse. koju viies, no okei. aga kui ma näen, et see plastkarp on läbinud kogu valusa sünniprotsesse ja teekonna eiteakust tallinna kesklinna ühe ärimaja fuajeesse, ja pärast teeb läbi kogu valuliku hävimisprotsessi, õigemini ei tee, sest ta ei hävi, ja märkmikukaanteks ta ka ei saa, sest meil tööl ei sorteerita prügi, vaid selle nimel, et ühe minuti jooksul sõita liftiga sealt fuajeest, kus temasse pandi salat, neljandale korrusele... pärast seda vestlust rainer nõlvakuga ma võtan enne salati järele sõitmist kapist kaasa savist taldriku ja lasen oma lõuna selle peale kaaluda. esimesel korral pööritasid kaalujad silmi, aga kui vabandasin, et üritan plastiku hulka oma elus vähendada, noogutati mõistvalt ja nüüd nad juba on harjunud.


aga nüüd meil on vaja poiste tuppa kummutit. lappan mööblipoode ja saan täiega aru, et peaks ostma kas puidust või mingi bambuskorvide süsteemi hoopis. aga puidust on ilgelt kallid ja see korvide süsteem tahab mingit nuputamist ja lappamist ja korraldamist jne. kas ma siis ostangi ikkagi selle, mis "valmistatud melamiinkattega laminaadist, sahtlite esipaneelid MDF-st"? ma kardan küll!