ja minu parkimisvõimed on kadunud. täiesti. selle asemel on tulnud oluliselt vähemkasulik võime sõita kahe suure bussi vahel. varem tabas mind seal klaustrofoobiahoog - ma olin veendunud, et seal pole ruumi, ning tõmbasin autos pea hästi õlgade vahele, et ikka vahelt läbi mahtuda. nüüd ma sõidan neil kõrval küll, aga vot parkida enam ei oska.
kõik teavad, et naistel võtab kodust väljumine kaua aega. mehed ei jõua ära seletada, kuidas nad kogu aeg naiste järel ootama peavad, kui on vaja kusagile välja minna. ma räägin teile, kuidas see käib.
mees on valmis.
naine teab, kaua tal umbes läheb. nii käib ta piisavalt vara duši all või vannis, kreemitab, kammib, föönitab, sätib, triigib, proovib, triigib, proovib, vihastab, proovib, lõhnastab, värvib, mida iganes. mees istub kõik see aeg häirimatu rahuga netis, teleka ees või ajalehe taga, õlu või drink käeulatuses, ega tee kuulma ega nägema. miks ta peakski. ja teeb see naine mis ta teeb, aga ta on valmis pisut enne seda, kui peab minema hakkama. siis tuleb ta vannitoast ja ütleb huulepulka käekotti või teksataskusse toppides: ma olen valmis. mõeldes sellega, et hakkame siis kodust lahkumisega tegelema.
minut hiljem seisab mees esikus, jope seljas, kindad käes, müts peas ja kingad jalas. naine tahaks ka jope selga panna, aga selle asemel käib mööda tube ja sulgeb aknaid, telekaid, arvuteid, raadioid ning paneb mehest jäänud võileivakraami külmkappi.
ja ärge arvake midagi. ma olen seda mitme mehe pealt näinud. ma ei usu, et ülejäänud teistsugused on.
paistab, et mullu tuli talv täpselt samal ajal kui tänavu ja kõik eelnev oli vist ka täpselt sama.
ja vist on aeg tolle postituse sabas väljakuulutatud äraarvamismängule joon alla tõmmata.
õigeid vastuseid ei olnud, keegi ei saa vinkut.
üks nunnumaid pilte siitkandist. by jüri öö. mullu 21. jaanuaril oli küll 17 kraadi külma (ma tean, me oleme kraadiklaasi ka pildistanud :p), aga lund sama vähe kui kassi saba all. näete? näete? hinna sees!
tegelt ma pole vist väga usin isiklike asjade pajataja siin, aga kui see teema juba üles sai võetud, siis saagu ka jätkatud (ma ei julge öelda "lõpetatud"):
ei koli me kuskile.
ma ei viitsi kirjutada kõiki mõttekäike, mille järel ma selleni jõudsin, aga tulemus on, et jätkame rutiini tallinna ja tartu vahel, pühendades viimasele vähemalt nädal korraga iga kuu või pisut harvem - nii, kuidas parasjagu meeldib ja võimalik on. natuke, sest leidsin tallinnas midagi elu mõtte sarnast, ja natuke, sest kinnisvaraga manööverdamine oleks huippukeeruline.
mis saab siis, kui mul üle viskab, et mu mõlemad ruutmeetrid on 30-sentimeetrise mänguasjade kihi alla mattunud ja artur mürgeldab nii et tuleb ta eraldi tuppa suruda, ei tea. aga eks ma mõtlen sellele siis.
küsimus on lihtne: miks kuradi pärast see telliskivi seal on?
lähteandmed:
* ühesuunaline see lõik pole, sest vastutulevatele autodele on ainult stop-märgid, ei ühtki ühesuunalisusele viitavat.
* siitpoolt siiski on mõeldud autod sinna liiklema tellisest hoolimata, sest kummalise lõigu lõpus on neile mõeldud "anna teed" märk.
* eraldi tähelepanu väärib tõik, et tellis on ristmiku EES, mis tähendab, et üldse ristmikulegi ei tohi sõita - ei otse, paremale ega vasakule. ainult märgini ja siis tagasi.
* seega tohivad kummalisel lõigul liigelda need, kes tulevad tellisetagusele ristile mitte siit, vaid vasakult või paremalt. neile pole ühtki märki - neil on peatee ja luba kõikjale kütta.
* tegu ei saa olla ka eksitusega, sest sada meetrit enne on hoiatav märk.
(härjapea tänav, kelmiküla, tallinn, eesti)
nüüd sai see blogi aastaseks.
te ikka teate, kuidas see kõik üldse algas?
et miks ma selle tegin?
ei, mind ei piinanud tunne, et mul on nii palju öelda.
ega et mul on nii palju lugejaid, et tuleb blogi teha, on siis midagi öelda või mitte.
ega et mul on lihtsalt tappev kirjutamisvajadus, aga pole kohta, kus seda rahuldada.
ma lihtsalt pidin tööl kirjutama loo erinevate blogimootorite kasutamismugavusest ja blogger oli üks proovituist. tegelt ma tegin toona erinevates kohtades, kodu- ja välismaistes veel kolm-neli tükki.
aga see jäi.
las ta siis olla.
nii, epli tellijad, tunnistage üles, kes luksus? nad igatahes saatsid meili teatega "tellija luksus!"
mis järgmiseks? erki noolis?
(meenub vestlus ühe sõbraga, kes oli leedukate firmasse tööle läinud:
- kes seda kohta teil jookseb?
- gestutis...
- kes tuutis?
- ei ma ei tea, mina küll ei tuutinud! tabu, sina vä?
- ei, mina pole tuutinud.
- no kes siis tuutis??!)
nüüd ma lappangi unistavalt tartu kinnisvarakuulutusi ega leia eriti põhjusi, miks tallinnas elada. sest no olgem ausad - siia ma ju tulin töö pärast. ja nüüd, kui tööl ei käi, polegi nagu põhjust siin elada. oh elu elukest... kui kellelegi jääb näppu nõmi vahva korter tartus, mitte kuskil võru maantee või maarjamõisa taga äärelinnas ja mitte paneelmajas, siis palun anda märku.
aga kust ma tean, kui paljuga ja kas üldse keegi mu tallinna korterit tahab? ja kas mul tartus tööd oleks? (rebane - tartusse pole teil mind vaja jah? või on?) kas ma peaksin alustama oma ajakirja väljatöötamisest või korterile ostja otsimisest? või tartusse sõprade otsimisest? või emajõe tallinnasse suunamisest? või rikka mehe otsimisest, kes maksaks kinni ükskõik millise ja kus asuva elukoha, mis ma aga välja mõtlen? või siiski tallinnas Elu Mõtte leidmisest? ma kardan, et see viimane on kõikse teostamatum plaan. väike puust linn kutsub...
