sihandne öö

istusin koduõues kivi otsas, naabrimehe kraisler oli ka hoovis. kuidagi oli hoovi pääsenud kaks pätti, kes arutasid, et poolteist kilo mingit narkootikumi pole veel mingi diiler, see on lihtsalt endale ja sõpradele, ja asutasid end miskile peole minema. nagu muuseas proovisid mõlemad autouksi, et istume sisse ja sõidame (mõtlesin veel, et kuidas, väravad on ju lukus), aga nentisid nördinult et "sellega ei saa", kui leidsid, et uksed on lukus. otsisid siis taskust võtmeid, traadijuppe ja kruvikeerajaid või muid muukimisvahendeid. enne kui asja kallale asusid, ütlesin kõrvalt, et selle autoga nad küll kusagile ei lähe, vähemalt kuni mina seal kõrval olen. üks ütles seepeale teisele, et "ah lähme minema" ja asus üle aia välja ronima. teine ütles "oota", võttis taskust nüri lehtsae, näitas mulle ja küsis, kuidas meeldib. hakkasin kartma, tõusin püsti ja eemaldusin. hakkas kividega loopima. ma hakkasin appi karjuma. kui hakkasin ka maast kivi võtma, ründas raibe saega. karjusin appi ja ärkasin hingeldades. noh ja kui ma juba ärkvel olin, käisin pissil ka, aga enne kontrollisin ikka põhjalikult vannitoanurgad üle, ega seal mõni saemees istu.

kusjuures tähelepanuväärne on, et mõnes unenäos ei ole hääl ära, vaid ongi võimalik karjuda! õnneks ma vist päriselt ei karjunud, ainult unes, aga ikkagi. tavaliselt on põgenemisel jalad ja karjumisel häälepaelad halvatud.