teistmoodi tegelikkus

kaubamaja kellamees pani mu käekellale uue patarei. nentis, et esimene patareivahetus sel kellal, kiitis, et vana on hästi käinud. kuna ma olen mitmesaja krooni ulatuses kogenud, et karterikaane tihend võib pärast kaane mahavõtmist enam mitte kõlvata, küsisin kella tagasi saades, kas see on ikka sama veekindel kui enne. sepp pomises, et see on niiskus-, mitte veekindel kell. poetasin, et olen temaga varsti kolm aastat ujumas ja pesus käinud. kullamees kõrvalt küsis asjalikult: "kolkend meetrit, jäh?" ja kellamees vsatas: "nojah."

seletasid siis mulle, et ujuda võib sellise kellaga, kuhu on kirjutatud sajameetrine veekindlus. ja kullamees itsitas, et kellategijad kunagi tegid oma koodi, mille järgi 30 m ei tähenda 30 m vett, vaid ainult pritsmeid, ja 100 m ei tähenda, et sellega võib saja meetri sügavusele sukelduda, vaid et sellega võib vanni minna ja ujuma ka. "no umbes nagu et jahumüüja kilo on hoopis teine kui kartulimüüja kilo," irvitas ta.