sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

tegelikult meeldib mulle suvelõpp ja sügise algus.

osa sellest pärineb ilmselt kooliajast. (koolis käib tavaline inimene oma elust nii kaua, et kõigil on vist september ka täiskasvanuna omamoodi uusaasta. noh, lisaks see ka, et meie kliimas puhkavad kõik suvel ja september ongi nagu uus algus.) kooliajal tuli juba suve lõpus, kui õhk värskeks sai ja ööd pimedaks läksid, mingi selline toas askeldamise tuhin peale. mingi vajadus, et kõik oleks korras ja mõnus. et oleks hea olla. ja septembris siis kandus see üle ka kooli, kus kõiki vihikuid alustati korraliku käekirjaga, pandi ilusti kirja kuupäevad, ülikooli ajal köideti konspektid korralikult kiirköitjate vahele ja...

vot see kõik on ikka veel minu sees ja igal aastal on mul suvelõpu- ja sügisõhtutel selline kodus-olemise õdususe vajadus. küünlad, tee, raamatud, diivaninurk ja vaikne mõnus muusika käivad ka asja juurde, mitte küll alati. aga kui akna taga sajab mõnusat sügisvihma, siis kindlasti. kui sügisvihma ei ole, on see parim aeg sõita linnast välja ja vaadata taevast.

teine osa sellest on riietega seotud. pärast suvist palavust on kuidagi mõnus pugeda pikkadesse pükstesse, panna jalga sokid ja tõmmata üle pea kõrge kraega kampsun. soe ja turvaline. ma ei tea, miks, aga see kõik tekitab minus mingi mõnusa sügiseõdususe.

eriti vahva on see kõik praegu, mil mul pole kohustusi – ei vihikute joonimist ega pärast puhkust tööle naasmist –, vaid mu päevi täidab kass. ja ootamine.

täidab kahel moel. esiteks igasugustel info- ja tarbijaühiskonnale omasel moel, nagu paber- ja riidemähkmete vahel arutamine ning vajalike asjade shoplistide koostamine või soetamine. teiseks mängulisemal moel, kui ta sirutab oma jala kusagilt ribide alt või naba kohalt välja ja mina üritan seda kinni püüda. nii me ajame üksteist taga, kuni üks meist väsib (mõnikord on siiski kahju, kui ta tahab seda mängu ka öösel mängida). täna leidsin uue mängu: toetasin müslikausi kõhule ja tema tagus seda jalgadega, et kas saab ümber ajada või mitte. ei saanud, aga väga naljakas oli vaadata.

ja vot kogu selle rahu ja enesegaolemise juures on sügis mõnus. jaa, ma tean, et tegelikult on veel rannailmad ja suvi veel käib ja lehti veel ei lange, aga õhtud on juba parajalt värsked ja pimedad.


PS minetasin täna lootuse omal käel poest midagi kassiteemalist leida ja küsisin laste maailmas müüjalt, kas neil on mõni kassipildiga kostüüm pakkuda. „kuidagi on ta endale kass nimeks saanud...“ pomisesin selgituseks, käsi kõhul. müüjal leidis vaid roosa satsidega püksi, aga ei midagi sootut ega midagi imepisikest, mida värskele kassile koju toomiseks selga panna.