tige kahvel

ma kuulsin hommikul, kui toompeal lipu kõrvale hümni mängiti. nummi, mis? püsti ei tõusnud, sest ma olin voodis teki all ja suur nagu vaal ja puusast vigane kahvel!

(seda kahvli-asja olen ma viimase kuu-paari jooksul nii paljudele pidanud selgitama, et olgu siis avalikult ka tõlgitud: kunagi oli üks lastejutt "tige kahvel", mis rääkis loo ühest lasteaiast. lapsed vist narrisid natuke ühte poissi või oli tal muidu paha tuju, ja siis ta hüüdis teistele: "aga nüüd ma olen tige kah veel!" ja teised naersid et näe, tige kahvel. lühendina täitsa mõistlik ju, ainult et ma hoiatan, et iga kord, kui seda kasutate, tuleb see lastejutt ümber jutustada, sest kuulajad on hämnmaris, mis kuradi kahvel.)

muidu läheb nii, et pärast paari nädalat (tegelt vist tervet suve) ratastel (neljal, mitte kahel) olen ma nüüd rahulikult paikne. voodi on tsivilisatsiooni kuningas! ja diivan on mugav, kui seal pisut patju selja alla sättida. muud kohad on väsitavad, kodus on head väiksed vahemaad ja värsket rohelist õhku terve hoov täis.

ootame septembrit.