ma olen tänavu juba

* käinud kahel motokokkutulekul
* käinud kolm korda kaugel teises linnas
* sõitnud paduvihmas*
* sõitnud päikselõõsa sees
* sõitnud "seljakotiga"
* sõitnud gängiga
* ületanud 70 000 km brõnni odomeetril
* saanud visiirile suure kollase vedela pleki, mis hiljem õietolmuks kuivas
* sõitnud juba tuhat ja mõnisada kilomeetrit
* kohanud vanamehi klassifikatsiooiga "ma olen ise ka vana jawamees..."
* läinud bemmiga liikluses kraaklema (sest ta sõitis mulle ette) ja näidanud talle näppu (sest signaali jaoks pole aega, kui üritad end ja oma ratast päästa)
* saanud bemmilt näpu vastu kah
* ujunud kahes lõunaeesti metsajärves (neist ühes paljalt - keset päeva - ja otse loomulikult silkas sillale neli väikest last just siis, kui me olime vees, ja üldse mitte meetri või kahe kaugusel ujumissillast) ja ühes loodeeesti meres

seda kõike siis brõnniga. arvestades, et selle kõige ajal on mul alla aastane laps, kes saab veel rinda, pole see üldse paha hooaeg. ma tegelikult ei kujutlenud üldse, et sellest plaanist tegelikult ka võib asja saada. aga õnnekombel (kui käeluumurdu võib õnneks nimetada) on käbi tänavu rat-ta-ta ja autoga kassile küüdi pakkumine pole üldse võimatu.


* teate, miks on hea paduvihmas sõita? sest siis sa mõtled: "türa küll, kui hea on ikka kaasaegne varustus!" ja sul on hea meel, et oled just nii palju raha, ja mitte kopikatki vähem, sõiduriietesse investeerinud.