"teeme ära" mari peas

esimene etapp:

"johhaidii, muidugi lähme teeme ära! metsad puhtaks! värdjad siis vaadaku ja häbenegu, enam nad sodi maha ei viska!"


teine etapp:

"õudne lugu, kui ilm nüüd nussima hakkab. sitta need tuhanded metsa koristama ronivad, kui sajab kolmandat päeva jutti ja puhub jäine lõikav tuul. hullud muidugi lähevad, ma ise vist ka, aga palju jääb ju koristamata! pai ilm, ole ilus!"


kolmas etapp:

"issand, see ei aita ju! me läheme neljakümnetuhandekesi metsa sodi ära viima, aga nemad tulevad neljasajatuhandekesi metsa sodi tooma. keda me petame? mida me loodame? nad ainult irvitavad pihku, et kae, kus lollid! need, kes koristama lähevad, ei jäta piknikuplatsi eales sodi, aga need, kes jätavad, ei tule ju meiega eales koristama! ja ikkagi: kurjategijad pole mitte ainult need, kes sodi metsa viivad, vaid ka need, kes täna koristama ei tule!"


ja viimane etapp:

kõigepealt läheme siloauku. seal on üks prügila mitme aasta eest kruusa alla maetud, teine natukese kruusaga hiljuti üle valatud ja kolmas täitsa lahti. koristame kõik ümbertringi ära, meid on palju ja kulub ikka mitu tundi ja autosõitu. lõpuks ringutame paarikümnekesi suure augu ümber käsi: kui me sajakesi nädal aega seda kilekottidesse ajaks, oleks otsast meeter tehtud. aga siin on sadaviiskend meetrit. lõpuks saabub teade, et sellised mäed jäävad.


teine objekt on ühe väikese kortermaja kõrval heki taga. igapäevae olmeprügi, mille otsas ronib armas kolmevärviline kassipoeg. esmalt tõstame peale eraldi ladustatud vanaraua ja saadame võidukalt lipujaama. siis jääme ülejäänud imet kaema ja otsustame, et teeme põõsad korda ja korjame ilmselge klaasi ja metalli kokku, ülejäänud on kopatöö. kui kõik kotid otsas ja olemasolevad kastid-vannid kassitoidukonservi purke ja viinapudeleid (kaks peamist artiklit, millest see ladu koosnes) täis valatud, aga prügila näeb välja samasugune kui me saabudes, hakkab moraal langema. kell on kaks. segunud on, et kortermaja ümbruses pole prügikaste, kuhu nad päriselt oma prügi saaks viia. kadunud on need teismelised koos tõukoertega, kes siin me saabudes hängisid.




käbi on roninud bussi katusele pildistama ja keeldub alla tulemast. mina hüppan voodivedrudel ja avan õlle. otpimistid helistavad me kompanjonidele supijaama ja paluvad abijõude ja kotte.






ma ei tea siiamaani, mis sest viimasest objektist sai. kas see üritus oligi mõeldud selleks, et vabatahtlikud tuleksid üle eesti kokku ja koristaksid inimeste iga päev kujundatavat olmeprügikuhja nende enda akna ja silme all? inimeste, kel pole prügikasti, aga kes annavad oma hästi kammitud tõukoertele chappit ja kassile maitsvat spetskonservi? kel pole au ega häbi niigi palju, et meile appi tulla, vaid kes piiluvad me tööd kardina varjust?

siinkohal kuulutan välja teemeära2009 teema: meie aias on palju võililli. tuldagu ja juuritagu! mina olen kassiga toas ja vaatan pealt.

pidanuks selle kassi kaasa võtma sealt, raisk.