ilmajõgi

noh, käisin ja sügasin. õppisin palju uut.

minu jaoks kõige suurem asi see, et ma tahan jälle mootorrattaga sõita. see soov tegi neil aastail läbi mitu keerulist ja kontrollimatut saltot, aga nüüd olen veelgi tugevamalt kui varem jalad maha saanud: ma tahan! ma armastan! ainult et mul ei ole mootorratast. selles osas tuleb nüüd pisut võluda ja loitsida.

minu jaoks väiksem, aga hämmastavalt paljude inimeste jaoks vist suurim asi on aga ilmaküsimus. ma olen nende matkasügeluste sügamiste käigus õppinud ilmast mitte välja tegema ja panustama sobivale varustusele. mul on viis magamiskotti, vihmakindlad kihid kogu keha turvamiseks ja piisav hulk villaseid ja suliseid kihte, et nautida matka veebruarist juulini. ja see on õpetanud, et ainus põhjus ilmateadet uurida on see, et teada saada, palju neid villakihte peaks kaasa pakkima ja millise magamiskoti valima. ja näiteks ei jäta ma kunagi maha veekindlat kihti, sest no halloo, meie kliimas! ilmateadet ei usalda ma kummalgi suunal - kui lubatakse kuiva, olen valmis ka märjaks, ja kui lubatakse märga, pole see põhjus minemist ära jätta. ja ma pole pidanud kahetsema.

näiteks detsembrimatka kuupäevad olid paar-kolm nädalat enne paigas ja paar-kolm päeva enne hakati rääkima, et jubetu torm tuleb. selge, vajame tuulekindlat riietust ja võibolla jäistel teedel käimiseks tasakaalukeppe, eks? ah et saame puuga pähe? no metsas kõndides me näeme, et puu on kukkumas, oluliselt suurema tõenäosusega kui läbi autokatuse. tegelikult läks nii, et puud ei kukkunud, aga tuul küll korraks puhus. me olime siis just järva-madise kiriku taga ühes keldris lõunat tegemas ja vaatasime tuult ukseavast. pärast me lõunat oli ilm jälle taltsas, nii et me ei saanud millegagi pähe. tõsi küll, toda lõunat poleks tahtnud väljas süüa, aga milles küffel, me ju ei söönudki.

veebruarimatk viis meid vormsile ja kui muidu oli tali soe pehme, siis just sel nädalavahetusel keris ette kena miinuskraadi ning rohukülas autot parkides selgus, et see on disainitud kvaliteetseks liuväljaks. mõned peenemad piruetid, tassike teed reedal, kassid jalga ja tere, vormsi. järgmisel hommikul oli raske teed teha, sest vesi oli jääs ega mahtunud pudelist välja, seda tuli magamiskotis soojendada, aga muidu oli kõik imeline. inimesi me neil päevil ei kohanud. ja üks boonus on jaheda ilmaga matkamisel: kaasa saab võtta hoopis teistsugust toitu kui suvekuumuses. hommikuks sõime (magamiskotist väljumata)
jogurtit müsliga ja õhtuks peekonit ja muna ja praekardulast.

märtsimatkaga samamoodi - muidu olid ilmad rahulikud, kuivad ja pigem soojad, matkapäevadeks lubati lörtsi. "äkki te ikka ei lähe, minge parem motoexotikale õlut jooma," pakkus minu proua ema, kui eelõhtul tema juurde maandusin ja ta mu koti mõõte ukseavaga võrdles. mu miinuskraadide magamiskott täidab 60-liitrise seljakoti peaaegu ära ja natuke oli kotis veel riideid ja toitu ju ka. ma ei teagi, kas ta oli rohkem mures lörtsi või mõõtmistulemuste pärast, aga hommikul olime me otepää bussil ning tund hiljem takseerisime, kuis me maratonimatka stardisirgel on hoopis laskesuusavõistluse tiir. ega lörts ei jäänud tulemata, ses osas oli ilmajaamal õigus. aga selleks olid meil ju lörtsiriided seljas. kui kõht sooja lõunat nõudis, puhus seda lörtsi me peale kenakene küljetuul, mistõttu pakkus meile suurt rahuldust ühe angaari leidmine, kust veel pärast pisut kuivi pilpaid õhtuse lõkke jaoks koti külge sidusime. aga me saime ka päikest, 30 tundi puhast õhtu, 87 mäkke- või kuplitõusu, ilvese-, jänese- ja kitsejälgi värskel lumel, laulda "hommikuks veel soojad jäljed on teel"... ma ei tea ühtki põhjust, miks me pidanuks minemata jätma.

viimatine matk tuli üsna äkki. kohe pärast seda, kui mõte tuli, ostis M soome laevapiletid ära. kohe seejärel kontrollis K ilmateadet ja avastas, et neil päevil tuleb ainult vihma. polnuks piletid ostetud, oleks vist tema poolest minemata jäänud. tõsi ta on, vihma me saime. aga mitte kolm, vaid pool päeva. ning see ei teinud meile mitte midagi halba, no kui mitte arvestada kaht läbiligunenud alaealist, kelle me õhtuks siiski kuuma duši alla ja sauna toimetasime ning kes apsaluutselt ei vingunud, et märg või midagi. ülejäänud kaks päeva nägime päikest ja pilvealust rahu. kogu aja nägime ainult kõige ilusamaid teid ja künkaid ja järvi ja mootorrattaid ja kurve ja sääski ja asfalti ja päikseloojanguid ja vahet üldse pole, et kõik see ilu oli pool päeva märg. ilus oli ikka. palju rohkem rikkus sõidumõnu see, et M tsikli esirattalaagrid saba andsid, sest sel päeval me ei sõitnud. seda ilmajaam ei ennustanud!

ja noh siis see jaanipäev. facebook oli täis vihmapilte ja -nendinguid, just nagu oleks kuskil leping, et ei saja. eelmisel õhtul istusime tule ääres ning üks tütarlaps vaatas unistavalt selgesse sooja õhtutaevasse ja ohkas: "see oleks ideaalne ilm". oleks? see oligi ideaalne ilm, just siis, just seal, just talle. aga ta ei võtnud sellest rõõmu tunda, vaid õhkas, et see ilm võiks olla ühel teisel hetkel. kui ma oleks ilm, ma ka solvuks! sest no "mari, sa oled ideaalne küll, aga palun ole homme"?

ah et mis ma siis teen, kui märjaks saan? seni on vääramatult juhtunud ainult üks: varem või hiljem lõpeb vihm või ma jõuan tuppa ja siis ma kuivan ära.