sügelus

olen olnud võõrutusel liiga pikalt. viimasest matkast on möödas poolteist kuud. jah, ma olen sõltuvuses. ja kui sügeleb, siis tuleb sügada. (nigunii mingi indiaanitarkus ütleb nii.)

nüüd on elutoapõrand jälle matkakraamiga ühtlaselt kaetud. milline magamiskott? milline nuga? kes võtab pliidi? kas villast mütsi läheb vaja? suht ükskõik on, kuhu. suht ükskõik on, millega. suht ükskõik on, millal. need asjad on tähtsad ainult selle pärast, et teaks, kuhu pakkida, mida võib tarvis minna ja kui palju ruumiga võib praalida.

ehkki eks ole praalitud ka igasugu olukordades. "kaalumiljonär!" sai P diagnoosi, kui jalgrattamatkal kuusteist meetrit pesunööri välja kraamis. (iga meetrit läks üks hetk tarvis, täiesti sihipäraselt!) hiljem tuletasime sellest diagnoosist veel 'ajaprintsessi' (see, kes hommikul pärast kogu laagri kokkupakkimist ja hetk enne teeleasumist ütleb: "teeme ühe kohvi veel!") ja 'kepimiljonär' (see, kel pole harmoonilist püsisuhet ega teadmist, millal ta järgmine kord keppi saab, aga saadab pokkerinäoga minema ka hormoonilise lühisuhte, kellelt täna saaks). veebruarimatkal oli meil jalgsi kaasas nii saag kui kirves. märtsimatkal otepää kuplitel loobusime küll kirvest, aga mitte kaalu, vaid funktsionaalsuse pärast - seda saab noaga ka teha. aprillimatkale läksime tsiklitega ja elasime juba puhta luksuslikult, kaasas tahvelarvuti ja elekter.

ma tegelt tahtsin lihtsalt öelda, või vähemalt mõtlesin, et peaks siin veits rohkem kirjutama, aga vaim ei tulnd täna peale. ma sügan selle sügeluse ära, äkki siis tuleb. viimane aeg ilusa ilma võlumiseks, sest ilmajaam loitsib me tsiklimatkale vihma, lund ja rahet ning mingi sellest kangem nõidus vajab lendu laskmist.