päikeseloojangutuba

kuu aega tagasi oleksime me võinud tähistada: neli aastat sillamäel. nii hakkasid meie miljööväärtuslikku 50ndatest aastatest pärit kodukanti kohe sõbrad nimetama.

vahetult enne kolimist ehitasime juurde ühe seina (puudub seinakate ühelt poolelt), esimestel nädalatel lammutasime ühe seina (jäi ootele nii, nagu pärast lammutamist ja hädapärast putitamist jäi), esimesel suvel vahetasime ühe tapeedi (kohe said lisatud ja põrandaliistud, nii et ongi valmis!). paar aastat hiljem värvisime ühe lae (see oli SININE!). ülejäänut ja seda, mis poolikuks jäi, vaatasime nii, et kui hea mõte tuleb, siis teeme korda.

eelmisel suvel ma siis lõpuks värvisin köögi ära. põrandaliistud saime ka kohe paika, nii et köök justkui ongi okei. aga see polnud raske, sest tegelikult oli käägi osas hea mõte tegelikult olemas - ta lihtsalt oligi valet värvi.

aga vetsuga polnud ühtegi head mõtet peale selle, et tuleb ümber teha. ükspäev käbi hakkas seda, mis meile seal ei meeldinud (st kõike), maha võtma. edasi jäi jälle ootele, sest kellelgi polnud head ideed, mis edasi saab. küsisime siis ükskord lastelt. nemad ütlesid, et tuleb teha kuldseks. kuna vastaja suu pihta ei lööda, siis… edaspidi palun nimetada meie alumise korruse tualettruumi päikeseloojangutoaks. võibolla vääristame seda ka antiikse kullast peegliraamiga.