teleka asemel

vot need naiste tööd eksole. meie peres on soorollid laias laastus paigas: käbi vahetab autol sumpsi - nii otseses kui laiemas mõistes - ja mina kraamin-kokkan. lapsed ei kuulu õnneks naistetööde alla, vaid on kogu pere rõõm ja mure, nii et käbi saab vabalt hakkama ükskõik millise lapse uinutamise, toitmise, mängitamise või millega tahes. enamgi veel, pärast uru võõrutamist öistest trikkidest pole me voodis kohti tagasi vahetanud, nii et kui urul on midagi öösel kobiseda - seda juhtub vahel harva - siis käbi sahmib. see-eest vastutan mina üsna ainuisikuliselt selle eest, et meil iga päev oleks midagi hamba alla pista.

aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. vaid sellest, et

vot need naiste tööd eksole. need on nii haledalt ajutised ju! teed toad korda: mässad kolm tundi lastega mängimise ja söögitegemise kõrvalt, siis on tolm pühitud, kraanikausid kasitud ja põrandad pestud, rääkimata kogunenud rõivapundarde lahtiharutamisest ja sündsalt paigutamisest - mis kelle kappi, ja neid "kedu" on meil ju neli!, mis pesukasti või mis esikusse varna. aga kolme päeva pärast on kõik tolmune, riided varna all maas, pliit ülekeenud piimane ja köögipõrand purusi ja lömastatud mustikate plekke täis. nagu poleks kunagi koristatudki!

sama söögiteoga. tegin ükskord imelise frikadellisupi. kaks päeva hiljem käitus pere ja külmkapp, nagu nad poleks kunagi süüa saanud, ja ma pidin jälle midagi uut välja mõtlema ning otsast algama. pole tarvis märkida, et väljemõeldu teostamise järel väljendus köök, nagu poleks teda kunagi koristatud.

pesed pesu onju. sorteerid hoolega, et värvid-materjalid üksteist hoiaksid, lappad kuivama ja pärast kokku-kappidesse. ja kolme päeva pärast ei mahu enam sokid pesukasti, sest kunagi pole ju pesu pestud!

selle vastu pole vist mõtet rääkida, kui püsiv on üks mehe paigaldatud trepikäsipuu või vahetatud sumps. no isegi kui on sitalt tehtud, siis ikka kestab kauem kui nädala ju!

vot ja protestiks niukse kaduva vastu tõstsin lõngakasti elutuppa silma alla ja hakkasin seda tühjaks kuduma. kolm kera olen teinud kolmeks imeliseks kiivrimütsiks kronoloogiliselt urule, albertile ja elsakesele. teise järel oli küll kriis, sest uut mütsisoovi polnud koitmas, aga õnneks olid kadunud KÕIK uruhiire villased sokid ja ma sain hoobilt uued visata. kui need valmis, tuli kolmas müts, ja nüüd teen igaks juhuks urule uued sokid, mine neid vanu tea, äkki kaovad jälle ära.

ja teate kui mõnus on! teed õhtusöögi, koristad köögi ära, kood viiendiku jagu mütsi ja lähed magama. pärast hommikusööki on köök jälle segamini, õhtusöök muutus olematuks juba enne õhtust köögikoristamist, aga mütsiviiendik on ikka alles!

hilja

ma teen eksole ise leiba. ja ma olen oma leivast üsna kõrgel arvamusel. arvestades külaliste mõminat seda süües ja lahutades sealt julged 50% viisakusmõmina näol, jääb ikkagi järele ka suhteliselt kõrge külaliste arvamus mu leivast.
ja just praegu lugesin perest ja kodust, et homme - HOMME! - on sadamaturul leivapäev ja koduleivavõistlus ja tooge kolm pätsi. jäin kurvaks, kurtsin käbile ja hakkasin arvutama. tegelikult jõuaks! kui see oleks õhtul. aga ei ole õhtul. ja südapäevaks ei saaks see leib mitte kuidagi võistlusvalmiks. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma tooksin sealt auhinna!

uuestisünd

ükskord sügisel käisime telliskivi täikal ja see mees, kellega ma koos lapsi kasvatan, tõi mulle punase rinnamärgi kirjaga "MAAILMA PARIM EMA!" kandsin seda uhkusega kuni viimase ajani. aga vot kahe nädala eest oli see mu tagi reväärilt varvast lasknud. olin väga kurb ja palusin patsi, et ta mulle emadepäevaks uue sebiks. ta ei sebinud. aga et ma kurb ei oleks, andis ta mulle kadunu asemele ühe teise, mida ma nüüd siis tolle punase asemel kasutan: "METAL GOD".

tartu-elva-tallinn

tegin üle pea kahe aasta oma esimese tsiklisõidu, mis selle nime ka väärt. oskasin küll! ehkki varustus oli natuke selline humanitaarabi korras. sest et perekondlikel põhjustel pidin sõitma käbi varustusega. püksid ja saapad olid omad, aga jopp vale ja alumisi kihte polnud üldse pädevaid. aga hommikul enne kümmet startides oli ikka päris, päris külm. teine start õhtul pool kuus eeldas seega mõningast, et mitte öelda rohket ja läbimõeldud, kihtide lisamist, aga mida polnud, olid kihid. niisiis lappasin natuke vanaema vanu kappe ja leidsin ühe koidest söödud vana villase kampsuni. ema arvas, et varrukad ära lõigata ja mu õrnadele reitele tõmmata ning tekkinud tank top istumise ja alaselja ümber keerata peaks päris okei olema. nii ma saanudki ülisooja pesu, ainult et ilma lõikamata. tõmbasin selle asja lihtsalt endale jalga. reied varrukatesse, krae tussu juurde ja ülejäänu nii kõrgele kui ulatus. tulemus oli soe ja tõeliselt rõve, aga õnneks jäi see pealmiste kihtide ehk päris mootorratturi-imago alla. pealtnäha olin nagu lihtsalt paks käbi.

seitse võistlustööd ehk ilus on ikka see eestimaa

tegelikult on võistlustöid viis. kahega lisaks inimeste koostatuile panustab populaarne, ent tasuline reisiprogramm autoroute, mis osutub olema üks äraütlemata vahva mänguasi. nii et lisaks kahele oma pakkumisele joonistas ta üles ja mõõtis ära kõik ülejäänud. ajafaktor neis on suhteline, mittetõsiseltvõetav ja lausa võrreldamatu, ma ei viitsi põhjendada. aga kilometraaži täitsa tasub võrrelda (esimesel, tõsi, tuleb lisada maardu-tallinna otsa, mis on kukepea), nagu ka silmailu, originaalsust ja muid erutavaid kategooriaid. niisiis:

ja teate mis? see pole veel kõik. see oli lihtsalt vahekokkuvõte. kes tahab, aga pole veel jõudnud, andke tuld ja teada! me lähme nigunii alles augustis.

kevadine nuputamine

loodus on nüüd asjad nii sättinud, et võib hakata vaikselt sättima. selle triki tegime ära, aga kujunenud on uus väljakutse. suurem, pikem, kõvem, jämedam. mandri-eesti linnad! neid on 45 tükki. nimekiri on õnneks avalikustatud, nii et esimene väljakutse on joonistada kõver, mis neid kõiki läbiks, olles samas võimalikult loogiline ja sisaldaks võimalikult vähe sama tee mitmekordseid läbimisi.

käesolevaga kuulutangi välja avaliku konkursi kirjeldatud marsruudi koostamiseks. osaleda saab endale mugaval viisil mulle või kittyle marsruudi avalikustamises: vedades meie nähes ja üleskirjutamisvõimalusega punast niiti paberkaardil, saates konkursitööd sisaldava lingi või faili, lugedes meile telefonitsi ette õiges järjekorras linnade nimekirja... formaadile iseenesest piiranguid pole, arvesse lähevad kõik pakutavad ideed, millest me saame aru ja mida saame joonistada kaardile.

võitja marsruudi avalikustame ja läbime, jäädes siiski tunnistama, et autorid ei ole meie.

stv märtsimenüü

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastalõpust, mil me korduvalt ja pikalt internetita olime. stv muudkui parandas rikkeid, meie polnud milleski süüdi ja kaalusime selle pulli lõpetamist. nüüd millalgi helistas elion ja pakkus oma lahendust, mille võtsimegi. ja siis läks lahti.

tegin stv kodulehel avalduse, et teenus lõpetataks.

4. märtsil saabus meil, et 3. märtsist on teenus lõpetatud. ja "Palume tagastada Teil rendilolev AS STV modem."

tund hiljem saabus stv märtsikuu arve täies ulatuses. maksime naiivselt ära.

nii umbes 9. märtsil läksin nende butiiki modemit ära viima. nad ei võtnud vastu, sest kaabel olla ka. nentisin sõbralikult, et meil võibolla oli oma kaabel ja nende kirjas oli et modem ja punkt, mingist kaablist polnud juttu. nemad otsisid omaaegse paigalduspaberi välja ja kirjas siiski, et antud meile ka kaabel. modemit vastu ei võetud, sest akt koostatakse kõigile seadmeile korraga, ma tulgu teinepäev kõigega korraga. "sööge sitta!" sajatasin. (no tegelikult saatsin kontorisse lihtsalt põlgust täis pilgu.)

eile viisin siis kõik korraga. võeti vastu, allkirjastati akt. ja nentis anastasia nagu muuseas:

"ja jääb siis ettemaks."

"??? kuulge, te saatsite selle arve PÄRAST teadet, et teenus on lõpetatud! miks te kohe õige summaga ei saatnud?"

"arved koostatakse esimesel kuupäeval."

"te saatsite selle arve meiliga NELJANDAL märtsil PÄRAST teenuse lõpetamist."

"arved koostakse esimesel kuupäeval."

"sööge sitta!" (anastasia kõrvakeste jaoks: "tore asjaajamine küll. mis siis saab nüüd?"

"maksame tagasi. aga see raha on tulnud r, a. arvelt."

"jah."

"las ta tuleb siia, kirjutab avalduse ja me maksame selle talle tagasi."

"jaaahsooo... see on keeruline. kas ta seda digiallkirjaga saab ka saata, jah?"

"ei, kahjuks mitte."

"aga eesti vabariigis üldiselt on digiallkiri tavalisega võrdne."

"eesti vabariigis jah."

"kas stv ei ole eesti vabariigis?"

"ei, kahjuks mitte."

"sööge sitta!" (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"aga teate. see leping on ju minu nimel. ma kirjutan ise avalduse, et te talle tagasi maksaks."

"ei, nii ei saa. see on tema arvelt tulnud raha, me ei saa seda teile kanda."

"ma ei taha raha. ma tahan avaldust kirjutada. ma kirjutan avalduse, et te TEMALE maksaks."

"ei, kahjuks mitte."

peatun veelkord anastasia soovitataval menüül. (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"te saate ju aru, et inimsed käivad tööl ja mitte teie kõrvalmajas ning siia avaldust kirjutama tulla polegi nii lihtne. kas teil lasnamäel on mõnda putkat, kus ta saaks seda teha?"

"on. aga ma võin teile ka anda blanketi kaasa, ta kirjutab avalduse ja te toote selle tagasi. aga tema allkirjaga peab olema."

suur on mu kiusatus tema silma all võltsida blanketiservale r., a. initsiaalid ja käratada "sööge sitta!" aga taltsas nagu ma olen, võtan võika naeratusega paberi vastu ja lahkun oma saatjaskonnaga, kellest üks magab kärus õndsat und ja teine on kõik see aeg oodanud võimalust paluda anastasialt topsi, et saku lätte tündrist endale üks klõmakas lasta.

võite teha pakkumisi, mitu korda ma veel pean seal asutuses käima, enne kui asjad korda saame.

kuhu asjad kaovad

neli aastat tagasi käisid meil murdvärdjad ja viisid ära terve kuhja väärt kraami. politsei aimas, kes see ahv võis olla, korraldas juba mõne päeva pärast haarangu ja läbiotsimise ahvi hallataval pinnal. paraku oli ahv juba kraami vedelaks teinud, leiti vaid üks raadiosaatja. tema õnnetuseks oli käbi sellele noaga oma nime seljale kraapinud. aga kuna ahv ei olnud loll, ütles ta politseile, et sai selle saatja kuskilt mingi vova käest, vovat ta ei tunne ja telefoninumbrit ei tea jne jnt, mistõttu poldnud kuskilt kinni hakata, et ahvi karistada või panna väärt kraami hüvitama. nii et mõne aja pärast sain kirja: pole asitõendeid, pole kahtlusaluseid, menetlus lõpetatud.

sestpeale olen iga aasta ikka uurijaga jutu üles võtnud, et ei tea mis me raadiosaatjast on saanud, see jäi ju politsei kätte. alul räägiti, et see on asitõend. seejärel, kui meie asi lõpetatud sai, väideti, et see on asitõend ühes teises asjas ja too läheb just kohtusse, nii et varsti saame tagasi. et helistavad meile pärast jaanipäeva (oli kena maikuupäev). siis jäi aastake vahele, pärast JÄRGMIST jaanipäeva helistasin ise. lubati tagasi helistada. nüüd enne jaani helistasin jälle ja sain teada, et ühtegi paberit meie seadme asitõendite lattu andmiseks pole olemas ja keegi ei tea sellest midagi. proua uurija lubas siiski laomeestelt veel küsida ja otsida ja peagi meilida. olgu öeldud, et see oli kahe nädala eest ja mingit meili pole tulnud. äkki pärast jaani...

tehke palun tõesti

helistas elion ja lahendas meil ühe mõistatuse ära. tulemusena andsin loa saata tehnik seadmetega. mobiilinumber neil juba oli, nüüd kontrollisid, kas ikka minu mobiilinumber:

"ja nimi on mari sarv, jah?"

"jah, aga kui korrektne olla, siis käib sinna veel öö ka vahele. et mari öö sarv tegelikult."

"oh, see ei ole üldse oluline."

"no kui lepingute sõlmimiseks läheb, siis on ju päris nime vaja."

ignoreerides "nii, ja mis aadressil te elate?"

saab teada aadressi ja täpsustab linnaosa.

"nii, isikukoodi palun."

"kuidas, palun?"

"isikukoodi."

meenutades, et äsja polnud mu täisnimi oluline: "eeee... milleks?"

"tehnikule, et seadmed läheksid ikka õige inimese kätte."

"eee.... seadmed... mök... mök..."

"ma võin siia kasti teha linnukese, et te ei taha avaldada."

"tehke palun tõesti."

diplom

mu daamid ja härrad, siin värskelt diplomeeritud imetamisnõustaja. kui miski teeb muret, rõõmu või küsimusi, palun lahkelt pöörduda!

ikka teie

marioeoe at gmail.com

(mul skännert pole, pildistasin viltu noh.)