kodanikuühiskonda alga!

ma mõtlen, et äkki kedagi huvitab, äkki kellelegi on kasulik või äkki on lihtsalt lõbus, kui ma sellest ka kirjutan. keda mitte, jätke vahele, jutt on veniv nagu alati.

taustast nii palju, et meil korter kolm müüs pinna maha ja lahkus, aga kuna ta oli ühistumutt, siis pidi keegi teine selle teatepulga võtma. ülejäänud kuus korterit on venekeelsed ja meie ainsad eestlased. oma korteri müüs ta ehitusfirmale, kes nüüd sitast saia teeb. jamajarahva see osa, keda miski üldse kottis, see on siis korterid kaks ja kuus ja see lahkunud kolm, surus meid ühistut juhtima. tegelikult küll käbi, sest tema on tädidega kalidoris pläkutanud vahel ja tädidele ta meeldib. aga juhiks sain siiski mina kui korteri juriidiline omanik. neil olevat vaja, et juht räägiks eesti keelt, sest siis on hea ajada ühistule välja soodsaid pangalaene ja fassaadiremonte. mina sõnastasin, et see kõik on väga tore ja ma võin seda teha küll, aga mure on selles, et ma ei saa oma ühistuga suhelda. "meeje jõõpime jeesti keel, küll saama!" oli vastus ja õlalepatsutus. see kõik toimus trepikojas ja vestluse käigus toodi meile kogu dokumentatsioon ja pitsat. kes enam jahuda ei viitsind, astus lihtsalt oma uksest sisse ja kogu moos.

noh, mõni aeg hiljem pidasime maha esimese koosoleku. enda elutoas. tädid keeldusid sisse tulemast ja hüüdsid trepilt, et teeme trepikojas ära. et meil on väiksed lapsed ja nemad küll meie koju ei saa nii tulla. no esiteks pole mul trepikojas neid väikseid lapsi kuskile panna ja teiseks olin ma näinud, kui lihtne on trepikojakoosolekult lahkuda. kuna me keeldusime väljumast, tulid nad lõpuks ikkagi sisse.

krt üks istus nurgas ja ütles, et tema on kõikides küsimustes erapooletu.

krt kaks on raamatupidaja ja oskab ainsana natukene eesti keelt.

krt kolm on 48. aasta korterist kaasaegset turuhitti ehitav brigadir.

krt neli on edik.

krt viit ma nägin vist esimest korda.

krt kuus on üksik pensionär, kes haldab ka krt kaheksat, kus on üürnikud.

ja seitse on siis ühistumutt allakirjutanu isikus.

tolle esimese koosoleku käigus valiti ametlikult ära see uus esimees.

krt kolm tegi ettekande sellest, kui kohutavas seisus on maja elektrisüsteemid ja kõik tuleb ümber teha ja temal on elektrikud olemas, et kohe homme alustada. arutelu oli kahtlev ja edik ütles et tema ei taha. (kahtlustame, et tal tuleb juhe kuskilt natuke otsemini tuppa kui tavaliselt kombeks on.) otsustati võtta vajalikele töödele hinnapakkumine ja siis edasi mõelda. meie pere meelest oli see juhtmeporno siin ka üsna kaheldava kvaliteedi ja turvalisusega ja krt kolmel on seda ehitust hädasti tarvis, sest ta ei saa end üldse kuskile ühendadagi enne ning ehitus seisab. aga no kui otsustati, et vaatame ja mõtleme veel, siis ma ei saa ju üksi lepinguid sõlmida ja töid tellida, eriti kuna need võtavad pisut suurema summa kui ühistul üldse arvel on?

lisaks tahetakse fassaadi ilusaks, sest naabritel on ka, aga pole selge, kas võiks ka soojustada. lubasin välja uurida.

noh, teisel koosolekul on elektritööde hinnapakkumine olemas ja hääletus läheb sujuvalt, sest vahepeal on vist inimesed aru saanud, et ühistu toimib ja asjad lähevad paremaks ja parem on hea, seega ühistu on hea, seega oleme sõbralikud ja ärme kahtle. meeleolu on helge, kõik arvavad midagi, enamasti positiivset, noogutavad lahkelt üksteisele. pane või samovar tulele. (ei pea vist ütlema, et ikka meie elutoas, seekord ilma tõrkumiseta.) krt viis võtab lausa ise sõna, et temal on mingi korstnaga mingi nuss. arusaadavalt ei ole korsten tema, vaid ühistu mure, mistõttu palume tal lahkelt asi korda ajada ja ühistule tšekid võtta. fassaadi osas teen ettekande (krt kaks kuulab tähelepanelikult, käbi jälgib, et ma piisavalt aeglaselt räägiksin, ning kaks tõlgib siis teistele ka) sellest, et tellisin energiaauditi, mis ütleb, mida on tark teha, ja linnast projekteerimistingimused, mis ütleb, mida tohib teha.

see kõik oli sissejuhatus. et te mõistaksite seda, mida ma nüüd räägin.

fassaadi asjus helistasin nii kultuuriväärtustesse, linnaplaneerimisse kui linnaosavalitsusse. neid kõnesid pendeldas kolme kohta ikka päris palju. meil siin miljööväärtulik piirkond ja maja, kas me üldse tohime soojustada? kõigi nende kõnede peale sai selgeks, et tuleb täita projekteerimistingimuste taotlus ja seal on kõik kirjas. tegin ära.

ükspäev helistatigi nüüd linnaplaneerimisest. et meil taotlus projekteerimistingimusteks sees.

"jah, juba kuu aega ja viie tööpäeva pärast saab menetlusaeg läbi. ootame pikisilmi."

"jaa. teate, teil on selline asi, et teil on seal miljööväärtuslik maja."

"jaa, teame küll."

"noh aga siis te peate ju kultuuriväärtuste ametiga rääkima enne. ega meie ei saa siit anda välja projekteerimistingimusi niimoodi, äkki ei tohigi midagi teha!"

"jaa. me rääkisime sellest teiega ka, ja see kõik pidadagi projekteerimistingimustega selguma, või mis?"

"eiei, te peate ikka kultuuriväärtustest küsima."

"okei."

"te helistage martin ausale, tema tegeleb nende asjadega. te peate talle eskiisi esitama, et mis te teha tahate, ja siis ta vaatab, kas see on okei."

"eskiisi? mismoodi, et nagu joonistama?"

"noh jah. ja siis ta kas kinnitab või ei."

"jaa. kas nii ei saa, et ta lihtsalt annab meile teada piirangud ja load, et mida seal meie kandis tohib ja mida mitte? kas peab just nii, et me mõtleme välja, mida tahame, ja siis ta ütleb, et ei saa, ja siis me joonistame uue mõtte, ja siis ta... no nii on jabur ju, äkki on kuskil piirangud kirjas ja me saame sellest lähtuda, ja teie meile projekteerimistingimusi andes ka?"

"ei meie ei tohi midagi väljastada enne kui teil on tema luba olemas."

"nojah aga küsige siis talt, meil on mitu samasugust maja seal korda tehtud, eks need tingimused on ju samad, kui kaitseala on sama ja maja täpselt samasugune?"

"ei nii küll ei saa et meie räägime, te peate ikka ise küsima."

"jaa. okei, ma räägin temaga."

et siis:

mul on energiaauditi tegijad, kes oma soovitustes võiksid ju lähtuda sellest, kas me üldse tohime maja noh näiteks väljastpoolt soojustada.

mul on kultuuriväärtuste amet, kes ootab enne üldse köhatamistki, et meie siin joonistame valmis mingi plaani, kuidas meie seda asja ette kujutame. ega ütle enne, mida tohib ja mida mitte. me ei tea, kas me tahame soojustust, võibolla audit ütleb, et pole vaja? aga äkki ütleb, et on vaja, aga tal pole mõtet seda öelda, sest me ju ei tohi...

ja meil on linnaplaneerijad, kes ei reageeri üldse enne, kui me kultuurivärdjatega oleme kaubale kembelnud.

vot õnneks martin oli okei tüüp ja lubas meie majale anda samad load mis siinsamas üks naaber identsele majale saanud.

ja siis see teine lugu. maja täielik elektrirenoveerimine. kuna otsustati ära, et remonditagu korda, pandagu maandus ja kõik muu vajalik, hakkasime krt 3-ga asju ajama. tema majandab eesti energia ja oma elektrikutega ja mina täidan pabereid, mida vaja, puistan varrukast digiallkirju ja saadan ilma peale laiali. ja vot saadeti meile esiteks taotlus uuele pingesüsteemile üleminekuks, mille täitmine oli enamvähem jõukohane. eriti kuna me leidsime ühistu paberite pakist mingi aruande, kus tabelis kõik peakaitsmed, faasid ja värgid kirjas olid. olime tänulikud, et niuke tabel leidus, kirjutasime vajalikud andmed maha ja tõstsime selle kõrvale. aga oli ka "teatis nõuetekohasuse kohta". tollega pusisime igavesti kaua aega, kuni ma lõpust leidsin lõigu "Teatise esitajana deklareerin, et teatises esitatud andmed on tõesed, teatises nimetatud elektripaigaldis on ehitatud õigusaktides toodud nõuete kohaselt, tehniline kontroll tuvastas elektripaigaldise nõuetele vastavuse ja elektripaigaldise võib pingestada." vot tollele ma enam alla kirjutada ei suutnud, pingestamine tundus ühtäkki kuidagi hirrrmus ohtlik. liiati küsiti "elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse" numbrit ja seda tunnistust ma miskipärast paberipakist ei leidnud. ehkki too ülalkiidetud tabel oli pealkirjastatud kui elektripaigaldise korralise tehnilise kontrolli aruanne. aaaaga vot kui täitsa kogemata lugesin tolle dokumendi kolmandat lehekülge, sain teada: "elektripaigaldis on täielikult amortiseerunud ja vajab põhjalikku korrastamist. /---/ nõuetekohasuse tunnistuse saab väljastada pärast paigaldise ettevalmistamist." kõik see pärineb septembrist 2006 ja on ka kirjas, et järgmine korraline kontroll siseneb septembris 2011.

moraal? esiteks, mingit ühistuskoosolekut ei pidanuks nende elektritööde otsuseks tegema, meilt nõuti seda juba viis aastat tagasi.

ja... et miks siis pole tehtud? ei, mitte seks et eelmine ühistumutt olnuks laisk või majarahvas ei raatsinuks. ma arvan, et sellepärast, et sadas sisse korraline kontroll, mingi endel, kontrollis kõik üle, ulatas seejärel eestikeelse imelise kokkuvõtte, kust pärinevad toodud tsitaadid, ja ulatas valjale. valja ütles "jaitäh!", tundis rõõmu, et midagi on jälle kontrollitud ja järelikult korras, ja pani akti kausta. lugenud polnud kuni eilseni seda keegi.

keskiga

ma usun, et ma olen nüüd keskikka jõudnud. peamiselt annab sellest märku spordile vilistav keha, mis vanasti seedis ära kõik, mille järgi isu oli, kuid allus kenasti tasakaalustavatele liikumisprojektidele. aga nüüd, tundub, teate, et tuleb kas veel rohkem liikuda või ikkagi hakata ampse lugema. või hakata suuremaid riideid ostma.

märku andis siin teinepäev ka silmanägemine koos peakesega. üks kadus ära ja teine hakkas seejärel koledasti valutama. noh helistasin kiirabisse ja guugeldasin insulti ajaviiteks. (leidsin väheabivalmeid pealkirju stiilis "101 best insults" ja "funnyinsults.com".) nad tulid, mõõtsid vererõhku ja tahtsid haiglas edasi uurida, aga mul muksu ju magas siin ülakorrusel. lubasin neile siis, et ma kutsun mehe koju muksu und valvama ja lähen ise emosse. ukselt nad veel panid südamele, et ma ikka kindlasti läheksin.

noh, läksingi. sõidutati emo intensiivi, võeti mitu liitrit verd ja pisteti kompuutertomograafia masinasse nagu populaarsetes telesarjades. (vahepeal helistas mu mobiilile kiirabitädi, et kontrollida, kas ma ikka läksin haiglasse. ta kohe päriselt muretses!) aga viga polnud nagu midagi ja kästi ära koju minna. mina olin siiski üsna hirmul ja püüdsin pressida, et millest see siis oli, kui kõik okei on. no öeldi ikka et kui jälle ära laksab, tulgu ma ikka tagasi. noh, järgmisel hommikul juba oligi kõik samamoodi, kutsusin käbi venna last hoidma ja helistasin kiirabi endale järele. nagu eilegi, küsiti jälle mitu korda: "kas teil on kunagi migreeni diagnoositud." - "ei ole, ma ei tea migreenist mitte midagi!" oli ka täna mu vastus. noh, tuli kiirabi, mõõtis vererõhku, ütles et väga migreenihoo moodi ja käskis võtta peoga valuvaigisteid. no näiteks kaks parakat ja ühe ibuka, või vastupidi. ma täpsustasin: "kas see nüüd tähendab, et mul on migreen diagnoositud või mis ma järgmisel korral pean vastama sellele küsimusele?" üleoleva naeratusega vastas lahke tohter: "oh ei, migreeni ei diagnoosita niimoodi, kulla inimene! migreen diagnoositakse siis, kui kõik muud põhjused on välistatud!" ja rääkis pikalt keerulistest uuringutest, mis tuleb enne teha. mökitasin, et miks ta siis ilma nende uuringuteta mulle migreeni kirja pani. "no teile on kompuuter eile tehtud, järelikult midagi hullu ei saa olla!"

vot nii. seiklus jätkus järgnenud viiest päevast veel kolmel ja siis jäi vakka. ootame järgmist magnettormi, täiskuud ja nädalavahetust, et teha omad järeldused.

live

tähelepanek elust: kui sul on kodus viieaastane, areneb sul välja tugev talumatus lausetele, mis algavad sõnaga "aga".

suve hääl me juurde jääb

tegime ära.

seekord oli kaasas gps-logger, mis tähendab, et me isegi saame (vist?) soovijatele anda marsruudi tehniliselt kasutamiseks. (tegelikult me sõitsime elvast puhja ka, aga ilmselt olid pilved satelliitide ees või midagi, et see ei salvestunud.)

ise ikka sõitsime paberi ja päikese järgi, kõik need 1686 või natuke rohkem kilomeetrit. vanad gaidid ju, mis meil moodsatest navigatsiooniseadmetest!

eks tuleb millalgi ka kena galerii ja detailsem reisijutt, aga seni võin teile öelda kolme:

tallinn on kohutav linn! ma enne lihtsalt arvasin seda, umbropsu ja pimesi, aga nüüd olen veendunud. küll ma juba tean, ma olen neid kõiki näinud!

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju kergliiklusteid.

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju ringristmikke.

aga see maa on ikka sama ilus :)

sõidame!

niisiis on meil plaan: eesti kaardile joonistatud kinniste otstega kõver, mis läbib 45 mandri-eesti linnaõigustega asulat.

nüüd on meil ka põhimõtteliselt gps, mille järgi sõita: 41 lehekülge must-valgeks paljundatud regio atlast, millele veetud punase markeriga õigele teele jäme jutt. jaa, need lehed on nummerdatud!

on pakk kleepekaid, mis jäävad meie matka neis 45 linnas meenutama.

on kahe aasta jooksul väga vähese haaval pandud kõrvale raha, mida on kogunenud täpselt nii palju, et joota kaks mootorratast 1600 kilomeetri jaoks ja sööta kaks tüdrukut neil mootorratastel.

on pakitud kohvrid riiete, ööbimis- ja toitlustusvarustusega.

on õpitud kasutama gps-loggerit ja on varustatud vähemalt üks mootorratas pistikuga, mille kaudu laadida vajalikke akusid.

kõik justkui on. tuleb veel kannatada homse õhtuni, käik sisse panna ja... sõidame!

igale matsile oma köök!

kuna on sügis, ostsin ükspäev supermarketist luuvilju ja martsipani ja vahukoort ja tegin koogi. ja beseed, sest munavalged jäid jõude. sinna läks maja viimne suhkrutera.

kook oli maitsev ja kui otsa sai, oli ilmunud majja ämbritäis marju. noppisin varred tagant, tudeerisin raamatuid ja tegin koogi.

eile sai kook otsa ja tuli külla vanatädi supermarketist valitud porgandikoogiga.

ehkki see on veel kapis, tuli täna siiski martsipanijääk välja võtta, sest ilmunud oli ka ämber ploome. otsustasin korrata käesoleva saaga avanumbrit ploomi-martsipanikooki näol. kammisin kõik raamatud läbi ja taasleidsin lõpuks retseptigi. poodi ei hakanud minema, sest ploome ju on ja sobiv jagu martsipani jäi ju just järele ja suhkrutki oli meeles teinepäev tuua. vahustasin siis või suhkruga ära ja lisasin juba munakollased (porisedes, et nüüd tuleb jälle kohe beseed otsa teha, sest munavalged jäävad jõude.), panin mõõdukannu valmis ja hakkasin jahu valima. jäingi valima, sest mis sa ikka oskad kosta, kas paremini sobiks rukkitäistera, mahe-rukkitäistera või graham. leidsin ka kliisid ja sihvkasid. maigutasin ja maigutasin. maigutasin ühe telefonikõne K-le, kes maigutas toru otsas sama abitult kui mina. loetlesin talle oma kappide sisu ette. no jumala eest, parim mõte tundus makarone jahvatada, siis ju saab nisujahu! rääkisin kaerahelvestest kui minu hinnangul pädevaimast aseainest ja leidsin ühe nendepõhise koogipõhjaretsepti, aga seal on ikkagi jahu kaerahelvestega pooleks ja sama palju porgandit kahvel. aga kui jahu pole kohe mitte ühtegi grammi... K tuli päästvale mõttele võtta kaeraküpsiste retsept. seal polnudki mitte ühtegi grammi jahu! niisiis valmis koogipõhi edasi nisujahu asemel kaerahelveste lahkel toel. lahkelt lajatasin selle munavalge ka hulka, mis ahjus põhja eelküpsetades selgus olema viga, sest ollus kees ja mulises nigu mõni supp. niisiis küpsetasin pikemalt. kui tundus, et juba kannab, panin silmad kinni, laotasin kähku peale ploomid, martsipani ja kallasin munakooresegu ja pistsin kiiresti ahju.

ma ei tea, lõhnab küll okeilt. aga teinekord ma vist ikka enne kontrollin varusid kui pimesi lajatama hakkan.

olgu lisatud, et täna ilmus ämber mustikaid ja ma veel ei tea, mis kooki ma homme teen. õunu ilmus ka, neist mõtlesin koogi teha.

see päev on teel

täna kogunes kõrgestiaustatud žürii, seadis seitse võistlustööd ritta, pikkuse järjekorras, ja hakkas välistama. esmalt läks põhja-läti tuur, sellega tegeleme mõni teine kord, praegu meil on eesti periood. teiseks läksid need, kus oli palju sama teed pidi edasi-tagasi sõitmist. ülejäänud neljast valisime kõige teistmoodisema.

olgu märgitud, et võitja oli inimeste koostatud teekondadest kõige lühem! ehk sellest rentaablima tegi ainult masin, aga masin jälle tegi sutike igava. nii et palju õnne, fazz!

varahommikune

ma ei saanud magada, palav oli. kell viis kisendas kass, et tema toas on sääsk, pool kuus kurtis et piniseb jälle ja ronis meie teki alla. aga noh, ma saan nüüd juua kuuma kohvi istudes vaikuses, võibolla see polegi nii halb. eks kell kolm, mil kümme tundi ärkvel oldud ja päev alles sirab taevas, lajatab.

päev tõotab tulla tegus. pakkida tuleb riided, varuriided ja tarvikud, et sõita rutja lennuväljale. jah, kogu pesakonnaga. saame näha, kuidas fighterite paugutamine hiire unele mõjub.

ülbe värdjas, ikka teie

ma sain eile teada, kuidas kujuneb maine. kuidas sa võid lihtsalt istuda ja teha ühe süütu nalja mitte kedagi halvustades, aga pärast teab pool linna, et sa oled ülbe värdjas.

tuli mu vend hommikul siia, et mind ja hiirt peale võtta ja endale külla viia. asjad venisid, aeg tiksus, aga temal kodus lastega naine, kes pidi kell kümme tööl olema. tööl, kuhu ta läks alles mingi viiendat päeva. ega tahaks ju hilineda. aga meil läks aega ja aeg muudkui tiksus ja jõudsime kohale 9.53. proua oli õigustatult kuri, härra vabandas ja tõdes, et kõiges on süüdi tema. tegelikult ikka mina ka, aga sellel ta ei peatunud. aga see selleks. proua tuiskas minema ja meie jäime lastega tiksuma.

tiksun siis lastega õues, vend tuleb terrassile köögist leitud taldrekuga ja mõmiseb: näe, proua on mulle süüa teinud! itsitan vastu: "siis ta veel ei teadnud, et sa M oled!" vend ka itsitab. eks muster on ju lihtne: teed süüa, teed härrale ka, sööd ära ja vaatad kella, et kusse härra siis on, kurjuned ja... no ega ei hakka ju toitu ära viskama lihtsalt sellepärast, et sa selle ahvi pärast nüüd tööle hiljaks jääd eksole.

ja siis helistab proua ise, ilmselt teatega, et võtku härra süüa. leebunud ja puha. vend igatahes mõmiseb: "ma juba leidsin. tead, mari siin just ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." proua ilmselgelt ei saanud aru, miks ma teda emmiks nimetan, ja palus täpsustust. vend kordas naerust puksudes, endiselt kaudse kõne saatelauset otsetsitaadiga ühendades: "mari ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." nii veel mitu korda, lõpuks proua loobus ilmselt mõistatamast, miks ma pean teda emmiks, kui ta oma mehele hommikusöögi tegi. ja vaevalt ta muga lähiajal rääkida tahab. sellest või teisest või kolmandast.

argipäev

lõpuks on uru hambumuse areng hakanud halvama eksistentsi. ja arusaadavalt mitte ainult tema oma. teist päeva kulutan ta uinutamisele neli tundi. eile viiendal õnnestus, täna mitte. ma ei tea, kas ta nüüd magab, aga kusagil kella neljast olen olnud kraana, redel, mänguasi, peksukott, närimispuu ja küünistamisköis, märklaud ja lohutaja. seda viimast muidugi loetud korrad, rohkem ikka peksukott ja nii. söönud pole peaaegu midagi. millal saanukski?! küll olen teinud ühe käega kanasuppi. seda ei taha, halvad mälestused. pesta tahaks. und ei ole.

valasin klaasi veini täis ja refreshisin 15 minutit facebooki. igav. ak käib, aga mõistus ei jaksa kuulata ega kõrvad aru saada. hommikul kell 9 astub siia külaline. mitmeks päevaks kohe. see kodu on nigu seapesa. üleni. kas ma peaksin nüüd koristama hakkama? kes ma olen?

a vähemalt mul hambad ei valuta!