ülbe värdjas, ikka teie

ma sain eile teada, kuidas kujuneb maine. kuidas sa võid lihtsalt istuda ja teha ühe süütu nalja mitte kedagi halvustades, aga pärast teab pool linna, et sa oled ülbe värdjas.

tuli mu vend hommikul siia, et mind ja hiirt peale võtta ja endale külla viia. asjad venisid, aeg tiksus, aga temal kodus lastega naine, kes pidi kell kümme tööl olema. tööl, kuhu ta läks alles mingi viiendat päeva. ega tahaks ju hilineda. aga meil läks aega ja aeg muudkui tiksus ja jõudsime kohale 9.53. proua oli õigustatult kuri, härra vabandas ja tõdes, et kõiges on süüdi tema. tegelikult ikka mina ka, aga sellel ta ei peatunud. aga see selleks. proua tuiskas minema ja meie jäime lastega tiksuma.

tiksun siis lastega õues, vend tuleb terrassile köögist leitud taldrekuga ja mõmiseb: näe, proua on mulle süüa teinud! itsitan vastu: "siis ta veel ei teadnud, et sa M oled!" vend ka itsitab. eks muster on ju lihtne: teed süüa, teed härrale ka, sööd ära ja vaatad kella, et kusse härra siis on, kurjuned ja... no ega ei hakka ju toitu ära viskama lihtsalt sellepärast, et sa selle ahvi pärast nüüd tööle hiljaks jääd eksole.

ja siis helistab proua ise, ilmselt teatega, et võtku härra süüa. leebunud ja puha. vend igatahes mõmiseb: "ma juba leidsin. tead, mari siin just ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." proua ilmselgelt ei saanud aru, miks ma teda emmiks nimetan, ja palus täpsustust. vend kordas naerust puksudes, endiselt kaudse kõne saatelauset otsetsitaadiga ühendades: "mari ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." nii veel mitu korda, lõpuks proua loobus ilmselt mõistatamast, miks ma pean teda emmiks, kui ta oma mehele hommikusöögi tegi. ja vaevalt ta muga lähiajal rääkida tahab. sellest või teisest või kolmandast.