törts juttu spor... ptui! vaba aja veetmisest

rennes meelitas käbi kevadel jalgratturiks. käisivad tartus rallil ja veedavad kolmapäevaõhtuid puugimetsades. viimati jätsin lapsed kus see ja teine (aitäh, tarmo!) ja läksin ka. lõppude lõpuks on ka minul vaja something completely different. lisaks saame ju ühise elamuse, mis võiks olla tore tellis partnerluse müüris.

aga aitab suurtest sõnadest. ma tahtsin tegelt tehnikast rääkida.

mul on kaks jalgratast. sinine ja punane. sinine on sale kena tänavaratas mu esimese õppelaenu eest. punase pidin ostma siis, kui kass sai aastaseks ja ma tahtsin talle rattatooli, aga sinisele ei saanud kinnitada. olgu tunnistatud, et pea neli aastat hiljem pole ma temaga ikka veel ära harjunud. ta on kohutavalt raske! lisaks on ta rehvid justkui liimist. need kaks omadust kokku tähendavad, et vaba hooga ei saa lasta isegi allamäge. no sossi mäest saab, aga mitte pikalt. ja ma ei liialda.

aga nüüd. oli kolmapäev, jätsin lapsed ja läksin. valisin sinise ratta. mis sest, et mitte maastikule mõeldud, aga sellega vähemalt on võimalik sõita! mis sest, et koju jäi maastikuratas, amordiga ja puha. milleks maastikuratas, mida ei jõua vändata? rennese hoovis vahepeatusel seisis rennes me auto taga, vaatas sinist, näitas mullle oma näpu otsa ja ütles: "vaata ja harju. seda sa hakkad täna palju nägema." ohkasin raskelt. a no mis mul sellest, mida teised arvavad, mu valik oli teadlik!

no raja kolmesajandal meetril otsustasin, et sõidan esimese ringi lõpuni, rohkem mitte. see polnud tõesti selle ratta rada. kohe tõesti. lisaks veetsin suurema osa ajast põõsastes lihtsalt sellepärast, et ehkki avalik rahvaspordipäevak, tuhisesid rajal 100 m/s tuusad, kes hüüdsid "rada!" paljud ka tänasid, kui said. see oli tore osa.

aga pikk jutt lühidalt: sõitsin ära kõik neli ettenähtud 3,5km-st ringi, igaüks eelmisest paari minuti jagu kiirem, ilmselt vastavalt sellele, kui palju rajanõudjaid oli ja palju ma reaalselt sõita sain. järgmisel korral, otsustasin, tulen ikka punasega. (olgu öeldud, et avalikult näpuga ei näidatud ega näkku irvitatud, aga käbi rääkis, et kõik rääkisid sinisest rattast ja imestasid. väidetavalt positiivselt, et tore et ikkagi tuli ja sõitis ja ellu jäi ja tulgu ikka veel. ja mulle meeldib käbi uskuda!)

aga eile öösel, kusagil poole rummipudeli peal, läksime elutoast kuuri ja palusin rennesel tõsta üles sinine ja seejärel punane. sinine kerkis hoobilt lakke ja punast ei saanud ta maastki lahti. küsisin siis, kumma rattaga tema metsa läheks, kui tuunimisvõimalused välja jätta ja valik olekski selline. ta oli kohe täitsa vait. enam ta ei pidanud imelikuks, et ma sinisega metsas käisin.

ja vot nüüd ma helistasin tartusse oma isiklikule gt-müüjale ja palusin lahendust. kas kergemat raami, kuhu punase jupid ümber laduda, või punane müüki võtta ja mulle kergem müüa.

kaalusin ära ka:

minu punane standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 18 kg.

minu sinine standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 14,7 kg.

käbi alumiiniumraamiga tuunitud pill 14 kg.