not dead

eile hommikul sai mul maja- ja perepidamisest kõrini. esimese poole päevast veetsin koolitusel, ilma pere ja majata, aga siis läks eluks. veeresin jalgrattaga koolituselt nõmme mäest alla ja vaatasin pere üle, litsusin üles tagasi ja vastu tuult järvevana pidi (ei soovita!) koju, pakkisin ahvikiirusel asjad ja lõin zebrale hääled sisse. lenks itta ja paak tühjaks. see juhtus punkveres, kus esmalt tegi tabu mulle väikse linnaekskursiooni, millest hoolimata jõudsime laulupeole õigeks ajaks. noh, nad natuke viivitasid algusega, et me ka jõuaks.

ja peo järel tegin ma kõike, mida ühel suvisel nädalavahetusel tavalised inimesed ilma pere ja majata teevad:

jõin õlut.

laaberdasin linna peal nii omade kui võõrastega.

sõin ausat vana kooli burksi. äärekivi peal istudes. öösel muidugi.

ei vaadanud üldse kella.

ei arvestanud üldse kellegagi.

peitsin õllepurki patrullivate politseinike eest.

ostsin kõrtsust kaasa õlut, kui poed enam ei müünud.

magasin kutsekooli internaadis.

ei jaksanud pärast kõike seda hommikul veepudelit lahti keerata.

jõin hommikukohvi ja sõin -sööki statoilis.

sõitsin pool päeva mootorrattaga.

käisin karastavas metsajärves ujumas.

solberdasin jalgupidi külmas merevees.

päris täiuslikkusest kogu paketis jäi lisaks käbile puudu ainult läbimõeldum look laulupeoks. mu top kiivri pildi ja sõnumiga "sorry, bad hair season!" istus kõikide nende punkariharjade ja anarhiliste tagide vahele sama halvasti kui valged püksid ja tõesti helmet hair. aga õnneks polnud seal peegleid ja ma eriti palju ei viitsinud muretseda selle kõige pärast. pealegi oli mul vabanduseks tuua lühike ettevalmistus- ja veel lühem pakkimise aeg.

a punk on lahe.