did you say hello? how do you do!

ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas peab kontoris käituma. juba aastaid olen ma hädas sellega, et ei suuda inimestele tere öelda. sest no miks ma peaksin? või kuidas ma peaksin?

ma näen neid inimesi iga päev. enamasti mitu korda päevas – siiberdame ju kõik kohvimasina ja wc, printeri ja sekretäride vahet.
samas ei tea ma nii mõnegi nimegi!
ja kolmandaks tuleb siis kogu aeg meeles pidada, kas sa Teda või Toda oled juba täna näinud ja teretanud või oli see hoopis eile või üleeile, ja kas See ikka on oma töötaja või lihtsalt mõni tuntud nägu, kellele tere öelda oleks imelik. siin on üle saja inimese ja minul ei ole nägudemälu.

üks võimalikke lahendusi on lausteretamine – kõigile ja kogu aeg. aga suht imelik on ju kuus korda päevas it-mehele tere hõigata? täna rääkisin ühe kolleegiga kööginurgas juttu, paar tundi hiljem kohtusime wc-s, kus ta mulle “tšau” ütles. ilmselt on ta selle lausteretamise valinud. ja eriti imelik on inimesele tere öelda siis, kui juba koju minema hakkad. siis öeldakse ju headaega!

teine variant on nullteretamine, või siis minimaalne: oma laua ümber hommikul tere öelda ja sellega piirduda. ma juba eelmises töökohas valisin selle tee.

tulemus? ühel peol üks pandav mees sosistas mulle kõrva, et nemad ikka vaatavad ja mõtlevad et küll see mari on ikka uhke, kuidagi teistest kõrgemal ja ligipääsmatu. ja oli siiralt üllatunud, et kui ta juttu ajama tuli, rääkisin ma samade sõnadega nagu tema, jõin end purju nagu tema ja tantsisin nagu teised.