lillhernes

eelmisel neljapäeval jäime arturiga nohhu.

reedel lõikasin oma näpust tüki välja.

pühapäeval käisin traumapunktis, et nad õpetaksid mind haava sisse kleepunud sidemetükki eemaldama. "me võime ju vesinikuga proovida," arvas õde. panin käe selja taha ja ütlesin, et ma leotasin teda vesinikus kaks tundi, ei tulemust. siis öeldi, et kui nädala pärast ise maha ei tule, hakake muretsema. enne ei ole vaja. et sellist asja organism juba omaks ei võta, st sisse ta küll ei jää. kolmapäeval tuli ära.

pühapäeval kaotasin juba mainitud nohu algatusel oma hääle.

täna on see juba natukene kasutatav esimest korda. vahepeal õppis käbi huultelt lugema, sest kööki mu kähinat toast kuulda polnud, ja artur ise raamatuid lugema, sest keegi ei lugenud talle ette.

täna sain ühtlasi teada, et arturil pole küll ühtki põletikku (kopsu, kõrva...), aga viirus küll. enda kohta ei julenud uurida, aga viisin igaks petteks kümnendiku oma kuuseissetulekust kalamaja aapteeki.

ülehomseks on me hoovi kutsutud 23 suurt ja 12 väikest inimest arturit kaks korda õhku viskama. helistavad ja küsivad, mis saab, kui sajab, ehkki kutsele sai kirja, et pussnoad on õues ja pidu on ka õues. meil on 38 ruutu, neist üsna mitmel ruudul on mööbel (mitu ruutmeetrit on voodi? aga köögimööbel?). nii et toas oleks see pidu üsna trollisõidu moodi. aga keegi ei küsi, kas me peame pidu, kui arturil oli ka täna 37,5. ainult me ise küsime teineteiselt, kord tunnis, ega oska vastata.

kas ma pean lisama, et see oli see nädal, mil artur pidi olema lasteaiaga täiega harjunud ja käbi pidi ta varavalge varjus vaikselt sinna viima ja mina poole päevani magama, omamata ühtki tööülesannet või muud kohustust? ma parem ei lisa. elu on... lillhernes?